Armastusega, Simon

[JazZ-]

Armastusega, Simon
Love, Simon (2018)

Igaüks väärib suurt armastuslugu. Aga 17-aastase Simon Spieri (Nick Robinson) jaoks on asi pisut keerulisem: ta pole veel oma perele ega sõpradele öelnud, et on gei. Samuti ei tea poiss, kes on see Sinise varjunime kasutav koolivend, kellesse ta interneti vahendusel armumas on. Katsed mõlemat probleemi lahendada saavad olema naljakad, hirmutavad ja elu muutvad.

Loe täielikku tutvustust siit

[JazZ-]

"Love, Simon" koperdab kohati samade mätaste otsa, mis mulle sedalaadi noortefilmide puhul aegade algusest saati ette on jäänud: liiga klanitud tegelased ja mõned sunnitult melodramaatilised hetked (näiteks Simoni ema kõne talle pärast kapist välja tulemist), lisaks tekitas Simoni utoopiliselt perfektne pereelu pigem ebamugavat rahutust kui rõõmu. Ma tean küll, kui kiiresti sama katuse all elavad inimesed üksteist vihkama hakkavad, nii et kõik need stepfordilikult õndsad hommikusöögid ja üksmeeles mööda saadetud filmiõhtud mõjusid lihtsalt õõvastavalt. Samas oligi lugu üles ehitatud alusele, et Simoni elus on kõik suurepärases korras ja seda muinasjuttu rikkus üksnes tema kohutav saladus, aga minu meelest oleks kõik paremini toiminud, kui tal oleks olnud noh... normaalne elu. Kuna Simon Spier on (Wiki väidete kohaselt) Hollywoodi suurstuudiote teen-dramedy esimene geist protagonist, üritati ta homofoobse mulje jätmise kartuses ehk liiga perfektseks mängida (miks ta oma õe vastu kogu aeg nii sõbralik oli? kas ma peaks ka oma õe vastu sõbralik olema? retooriline küsimus, ma ei taha vastust teda), aga seeläbi kaotas hoopis mingi osa ehedusest ja sellega kaasnevast samastatavusfaktorist. Muidugi oleks mitte-perfektse peategelase taotlemisel Nick Robinsoni cast'imine juba väga suur eksimus olnud, sest Nick Robinson ON veatu ja lisaks ka praeguse aja üks andekamaid noori meesnäitlejaid. Kui te mind ei usu, siis soovitan vaadata seda WatchMojo videot, mis toob välja 5 suurepärast põhjust, miks te peaksite Nick Robinsonil silma peal hoidma. WatchMojo deliver'dab loomulikult puhta kvaliteedi nagu alati, sest absoluutselt olulised põhjused on need kõik:

1) te olete teda varem näinud
2) ta on päris Seattle'ist
3) ta jättis oma haridustee pooleli, et näitlemisega tegeleda
4) ta mängib ukulelet
5) ta on mänginud Disney sarjades

MÜÜDUD!

Kui kogu ülalolev kriitika, mis tegelikult kehtib suuremal-vähemal määral nagunii umbkaudu 80% noortefilmide kohta, välja jätta, siis on "Love, Simon" tegelikult väga mõnusa feel'i ja heade näitlejatega dramedy - päris palju on paralleele tõmmatud isegi John Hughesi filmidega, aga kuna mul on raskusi riietest kaugemale nägemisega, ei oska ma ise kahte niivõrd erinevat ajastut võrdlusesse seada. Kuigi mu süda kuulub endiselt Nick Robinsonile ja jääb tema valdusesse igaveseks (või vähemalt esimese ahistamisskandaalni), siis varastas seekord koos Simoni e-kirjadega kogu filmi hoopis Logan Miller - oma tegelase villain-sugemetest hoolimata väga karismaatiline ja lõbus etteaste. Katherine Langford oli ka elavalt täitsa sümpaatne!

Kui hästi või halvasti film kapist välja tulemisega seotud raskuste esitlemisega toime tuli, ma väga kommenteerida ei oska, kuna a) olen endiselt 100% hetero! ja b) arvasin, et USA küllalt liberaalses ühiskonnas hakkab see probleem vaikselt hajuma (kui ehk mõned jumalakartlikumad osariigid välja jätta), aga ju siis on endiselt üpriski aktuaalne c) ma kaldun sedasorti teemade puhul olema nagu Ted Mosby "How I Met Your Motherist":

Spoiler :

Barney: "How could you think that was Hef?"
Ted: "It was an honest mistake."
Barney: "That guy was black, Ted."
Ted: "I guess I just don't notice that kind of stuff."

Muidu olen natuke kurb, et

Spoiler :

Cal Blueks ei osutunud. Miles Heizer oleks sellesse rolli minu silmis palju paremini sobinud, aga see võib ka lihtsalt mu rassismist tingitud olla.

7/10 - Arvestades kui varmalt te oma raha uue "Jurassicu" ja "Ocean's 8" poole loopinud olete, mis kuulduste põhjal väga igavad on, võiksite mõned sendid ka Simonile suunata. Ta on küll gei, aga vähemalt mitte igav!

PS. Miks pealkirja eestikeelses tõlkes koma on, kinolevifirmad ja/või teised süüdlased?

[Ralf]

Nääh, see film on nagu hunnik magusat jäätist. Mu jaoks rikkus kogu loo ära tõsiasi, et ei olnud tegelikult kaalukat ja tõsiseltvõetavat läbivat probleemi. Jah, Simon on kõigi ees saladuses hoidnud, et ta on gei, aga ma teadsin, et sellest ei kujune põnevat konflikti või draamat. Miks? Sest filmi tegevus toimub keskkonnas, mis ei pannud mind kordagi uskuma, et keegi võiks seal üldse homofoobne olla. Kõik tegelased olid nii leebed ja heatujulised, et hetkekski ma ei arvanud, et keegi võiks Simonit hukka mõista. Ja eks film tahabki öelda, et selliseid asju pole mõtet enda sees hoida ja lähedased ei pruugi reageerida nii raskelt kui ise eeldad, aga minu jaoks ei tundunud see lihtsalt huvitav. "Love, Simoni" sündmused ei toimu kaugeltki reaalses maailmas, vaid idüllilises mõistvas maailmas, kus enamik tahaksid elada. Kujutatakse kooli- ja pereelu läbi roosade prillide. Aga Josh Duhamel oli vaimukas. John Hughesi teeb paremaks tõsiasi, et ta ei kartnud puudutada oma muidu soojades filmides ka raskeid teemasid.

Spoiler :

P.S. Film oleks võinud nii kirjutatud olla, et lõpus saame teada, et Blue on Simoni isa

[JazZ-]

Nääh, see film on nagu hunnik magusat jäätist.

Hehe, mul on jälle umbkaudu sama arvamus "Everything, Everythingist" (kus ka Nick Robinson kaasa tegi, nii et olen võimeline tema teoseid madalamalt hindama küll!) ehk võta näpust. Suhkrut on mõlemas palju, aga "Love, Simoni" järel polnud mul vähemalt nii hirmsat diabeet-on-ukse-taga tunnet.

"Love, Simoni" sündmused ei toimu kaugeltki reaalses maailmas, vaid idüllilises mõistvas maailmas, kus enamik tahaksid elada.

Oled vähe MTV ja Netflixi noortesarju vaadanud, poiss! "Love, Simoni" maailm ei jõua neis valitsevatele alternatiivreaalsustele isegi ligilähedale (nali-nali, jõuab ikka). Näiteks "13 Reasons Why" 2. hooajas oli üks stseen, kus Miles Heizeri tegelane mingile BongaCamsi tüdrukule kurvalt seletas, et ta on veidra välimusega. Võin teile vihjeks öelda, et Miles Heizer on Nick Robinsoni järel üks ilusamaid näitlejaid, kes iial elanud on, nii et seda stseeni mingi tavamaailma standardite kohaselt usutavaks lugeda oleks praktiliselt võimatu, aga siin tuleb mängu nähtus nimega suspension of disbelief, mis tähendab, et on viimane aeg lõpetada uskumine, et Miles Heizer pole jõledikust creeper ja ennast rahus sellesse võltsi maailma sisse seada.

Mu jaoks rikkus kogu loo ära tõsiasi, et ei olnud tegelikult kaalukat ja tõsiseltvõetavat läbivat probleemi. Jah, Simon on kõigi ees saladuses hoidnud, et ta on gei, aga ma teadsin, et sellest ei kujune põnevat konflikti või draamat. Miks? Sest filmi tegevus toimub keskkonnas, mis ei pannud mind kordagi uskuma, et keegi võiks seal üldse homofoobne olla.

Ma jälle arvan, et Simoni saladusest mingit oluliselt põnevamat konflikti noortekomöödia žanris oleks nagunii palju oodata olnud. Kui siin oleks mingi koolivägivalla ja homofoobia teemaga tugevamalt sisse sõidetud, oleks pidanud juba kogu filmi tooni ja žanrit vahetama. Eks ma saan aru, et tõenäoliselt ei ihanudki sa näha, kuidas kamp alt-right kantpäid Simonit kooli WC-s veriseks klobib, vaid selle läikiva pinnakatte all natukenegi pori ja sellega olen ma ju päri. Aga kuna ta on oma olemuselt ikka rohkem lõbus romcom kui kapist välja tulemise keerukusi lahkav tõsine draama, siis umbes sellisena ma teda ka võtsin. Samas leiab IMDb-st terve posu arvustusi, mille kirjutajad Simoni ja tema hirmudega tugevalt samastuda suutsid ja filmi nende autentse kujutamise eest kiitsid. Muidugi ei anna ma pead, et need kirjutised hoopis "Love, Simoni" turundustiimilt ei pärine, sest "autente" pole selle filmi juures küll just päris esimene sõna, mis pähe tuleb. Aga lõbus on see küll ja ärge laske kellelgi Ralfil teile midagi muud öelda!

Spoiler :

P.S. Film oleks võinud nii kirjutatud olla, et lõpus saame teada, et Blue on Simoni isa

Sa oled hirmus inimene.

[Kadii]

Mu jaoks rikkus kogu loo ära tõsiasi, et ei olnud tegelikult kaalukat ja tõsiseltvõetavat läbivat probleemi.

Pead vaikselt hakkama harjuma, et keskmiseks filmivaatajaks ei loeta enam alati valgenahalist heteromeest ja tema probleeme .
Eks sellel kapist väljatulekul on muudki mured, kui homofoobne keskkond või antud juhul selle puudumine. Seletas ju kenasti, et ta kartis, kõik muutub ja miski ei jää samaks, kui ta selle sammu ära teeb. Minu arust igati superäge, et on järjest rohkem hakatud tegema selliseid standardist erinevatele noortele mõeldud filme ja sarju, millega nad suhestuda saavad. Trivia põhjal olevat alles teine film, mille peategelaseks on homonoormees ja mis lõppeb positiivselt. Siinjuures soovitan vaadata ka Hannah Gadsby "Nanette" standupi, mis räägib küll räigemast suhtumisest, aga annab päris hea ülevaate, mis tegelikult ikka veel toimub.
Ja ega no minul ka muidugi suurt suhestumist selle filmiga ei olnud, lihtsalt tore ja armas noorte armastusfilm, mis teeb südame hellaks ja toob väikse klombi kurku. Selliseid on ka aeg-ajalt vaja ja mina oskan neid küll hinnata (eriti, kui sind on järjest sunnitud vaatama kahe-kolmekümneaasta vanuseid action-filme, tsau 0ll.).
Kõva 7/10.

NB: Kes ei ole veel "13 reasons Why" vaadanud, siis antud film annab väikse ülevaate, milline see sari on, sest Katherine Langford ja Miles Heizer on hetkel ühed kõige typecastitumad näitejad üldse.

[Ralf]

Mu jaoks rikkus kogu loo ära tõsiasi, et ei olnud tegelikult kaalukat ja tõsiseltvõetavat läbivat probleemi.

Pead vaikselt hakkama harjuma, et keskmiseks filmivaatajaks ei loeta enam alati valgenahalist heteromeest ja tema probleeme

Vähemalt keegi peab mind heteroks...
Ma su teravmeelitsemise peale mainiks ära, et üks mu lemmikfilme on "Chasing Amy", mis räägib omasooiharusest ja kujutab mitmeid huvitavaid dilemmasid ning konflikte seoses seksuaalsusega. Mis puudutab armastusfilme, siis mul pole absoluutselt vahet, kas see räägib samasooliste või siis mehe ja naise armastusest - kui on hästi tehtud, siis meeldib. Aga ok, ma saan aru, et valge heteromees on hea märklaud praegu.

"Love, Simoni" häda on selles, et see kujutab ilusat ja roosat maailma, kus ühegi homoga ei juhtu midagi hullu, kui ta kapist välja tuleb. Ma küll ei uskunud, et sel erilised tagajärjed saavad olla, kui tema seksuaalsus avalikuks tuleb, seda oli juba ette teada, et vanemad teevad kalli ja sõbrad patsutavad õlale. Kui miski selle filmi puhul huvitavalt mõjus, siis pigem iroonia, et hoopis oma seksuaalsuse varjamise pärast tekkisid Simonil konfliktid. See film hõikab, et ära varja oma tõelist mina ja nii saad õnneliku elu ja leiad selle, mida otsid, aga iga väiksemagi elukogemusega inimene teab, et päriselus ei ole asjad nii lihtsad ja lillelised. Niisuguste filmide puhul saab juba esimese 5 minuti puhul aru, mis sorti looga tegemist, aga kui keegi tahab ilusat fantaasiat näha, siis mis seal ikka.

[Kadii]

Ma su teravmeelitsemise peale mainiks ära, et ...

Eks ta tegelikult kerge clickbait tülinorimine oli, et foorumisse natuke elu tuua, su liberaalsus ei olnud kordagi kahtluse all
Ma võtsin seda idülli muidu rohkem nagu suure julgustusena väljatulevatele noortele. Kui näitaks mingeid suuremaid probleeme, siis lükkuks mõnel kindlasti see samm mingi aja võrra edasi. Aga kui näidata lillelisena, siis saab see suurem samm äkki kiiremini tehtud ja pärast seda päriseluliste probleemidega tegeletud

[Ralf]

Ma su teravmeelitsemise peale mainiks ära, et ...

Aga kui näidata lillelisena, siis saab see suurem samm äkki kiiremini tehtud ja pärast seda päriseluliste probleemidega tegeletud

Ma "Love, Simoni" lõppedes mõtlesin endamisi, et ilmselt terve hulk noori pelglikke kapihomosid saavad filmist julguse enda orientatsioon avalikustada ning tulemusena lõpetavad haiglas...