Ongi läbi see "lLõputu", õudusžanrisse kuuluv teos.Kuna paaril viimasel aastal pole mu PÖFF'i filmivalik laias laastus just kõige õnnestunum olnud, siis ootasin seekordset üritust (endale kavast normaalsed filmid välja valida) üsna suure õudusega. Näiteks õnnestus mul eelmisel festivalil ühe päeva sisse ära mahutada NELI täiesti kohutavat filmi ja eluisu kadumine terveks järgnevaks aastaks. Võiksin PÖFFi ju põhimõtteliselt ka 0llilikult (see on üks Lõuna-Eesti metsade vahel elav kuri vanamees, kes pärast elajalikku pöffihundi karjääri kihvad varna otsustas riputada) ignoreerida, aga kuna säärane teguviis annaks mu sotsiaalsele staatusele tõenäoliselt surmava hoobi, siis parem ei riski. Selle asemel muutun ma kohe pärast piletimüügi algust alati väga närviliseks, sest olen täiesti veendunud, et filmid müüakse silmapilkselt välja ja kui ma kõikidele Öiste Värinate seanssidele pileteid kohe ära ei osta, jään tühjade käte ja tervete silmadega (märge endale järgmiseks aastaks: kedagi ei koti see alamprogramm).
Niisiis valisin selgi korral kiiruga 10 filmi välja, sest olin kindel, et grupisoodustuse saamiseks on vajalik täis saada just see maagiline arv (ei olnud). Lisaks tuleks ära mainida, et tuginesin üsna paljuski Ralfi vaatamissoovitustele, sest usaldasin teda. Nagu hiljem teada sain, polnud Ralf oma nimekirjas olevaid filme suures jaos isegi näinud ja soovitas LIHTSALT NIISAMA HEA PÄRAST (või puhtast kurjusest, nagu filmivaliku põhjal järeldada võiks). Oma festivaliteed alustasin mõned nädalad tagasi pühapäeva õhtul porisest ja vihmasest Balti Jaamast. Peale selle, et ilm oli kohutavalt külm ja märg, aitas trööstituse süvendamisele kaasa ka tõsiasi, et mul polnud õrna aimugi, kuidas sealtkaudu Sõprusesse saama peaks. Niisiis seisin 8 minutit enne seansi algust üsna suures meeleheites kuskil enda jaoks täiesti tundmatus kohas ja olin suhteliselt kindel, et pole enam vähimatki lootust õigeks ajaks kohale jõuda ja võiksin lihtsalt alla anda ja koju minna. See jäi siiski tegemata, sest kodutee osas polnud mu teadmised oluliselt paremad. Napilt enne filmi algust jõudsin siiski mingi ime (Google Maps) läbi kohale ja olin saalis üks esimesi inimesi. Mõne aja pärast võtsid ka kõik teised rumalad* pöffilised vaevaks kohale tulla ja üks maailma kohutavamaid filme sai alata.
* Tean täiesti veendunult, et nad seda on, sest a) nad otsustasid seda filmi vaatama tulla ja b) vt. a).
Mina pärast "Laskem laipadel päevitada" seanssiOtsustasin pärast oma tänavuse PÖFFI esimest kinoskäiku Jumala saadetud märkidesse (nagu halb treiler) tõsisemalt suhtuda. Ülejäänud festival läks üllataval kombel aga üsna edukalt; võimalik küll, et Helene Cattet ja Bruno Forzani seadsid oma leidliku paralleelmontaažiga lati lihtsalt nii madalale, et sellest üle astumine ei valmistanud hiljem kellelegi erilisi probleeme. Mõnda aega olin küll üsna kindel, et Öiste Värinate programmijuht võttis märksõna "õudne" selles "kohutavalt halb" tähenduses, aga kuna viimaks koorus nende esimeste nälkjate alt välja "Lõputu", siis on mul ka üsna raske pikalt viha kanda. Lisaks sain öiseid värinaid trolli oodates üsna palju, ilm.ee on ametlik sponsor?
Oma esialgne 10 filmist koosnev kava õnnestus mul tänu oma töökamatele ja tõbisematele sõpradele lõpuks enam-vähem tasuta kahekordistada, tänan haigestumast! Ajakava ma jagada ei kavatse, sest ei tahaks ajamasinat valdavate inimeste mõrvakatsete planeerimist liiga lihtsaks muuta, aga järgnevalt võite näha
PINGERIDA:Veel tähelepanekuid:1. ÄRGE USALDAGE RALFI
2. Ärge istuge kohal, kuhu LiveForThisi ja Spellboundi gäng istuda tahab, isegi kui te pileti järgi seal istuma peaksite ja te (erinevalt nendest) õigel ajal platsis olete
3. Aaron Moorhead ja Justin Benson (panin neid tähele)