
Alice Cooper
Alice Cooper Goes to Hell
Kuulasin suhtkoht kogu Cooperi loomingu läbi kuni 90ndate alguseni ja tegelikult see album võlus kõige rohkem oma kummalisuses. Järgnes tema esimesele sooloalbumile "Welcome to My Nightmare", mida kiidetakse üldiselt rohkem, ent mulle omapärane stiilivääratus "Goes to Hell" oli rohkem mokkamööda muusikaliselt. Tegemist siis
concept albumiga, kus Cooper on põrgus ja see on nagu diskoteek vms, ehk siis teeb Cooper kerge põike diskomuusikasse (siiski tunduvalt etem kui tema hilisemad katsed
new wave'i teha). Kohati väga naljakas plaat, aga leidub ka isiklikku ("I Never Cry" on ta üks silmapaistvaid ballaade). Tekitas tunde, nagu vaataks mingit eriskummalist filmi (nagu ka mitmed teised Cooperi sooloalbumid, mis hea mulje jätsid - "From the Inside", "DaDa" jne). See "Goes to Hell" oli kuidagi eriti meelelahutuslik lihtsalt ja veidi pehmem kui ta eelmised LP-d ("Welcome to My Nightmare" tundus vist liiga tume). Nimilaulu sõnade peale purskasin naerma peaaegu.