Viimane kontsert, millel käisid

[CM-Girl]

Kokkuvõtvalt siis eelmisest aastast: Captain Jack oli kõige parem (meeldis ka mu elukaaslasele enim) ja muidugist asi mis selle veel ägedamaks oli selfie kapteniga.

Hmm. Ma nagu kusagilt mäletaks, et Captain Jacki tüüp on juba 10 aastat surnud olnud vms.

Vanu ju alati asendatakse uutega.


RAMMSTEIN ! 11.06.2017 Tallinna Lauluväljak

FREAKING AWESOME! Nii kuradima hea. Tahan veel ! Peale esimest kahte lugu juba mõtlesin, et i love it ja aina paremaks läks. Kahju, et pimedam ei olnud. Show oli ülimõnus. Olin seekord päris kaugel lavast. Üleval mäe peal, aga hea vaade oli. Vägev oli vaadata nii suurt rahvamassi kaasa elamas. Aeg läks lennates. Ma ise muidu kuulan tavaliselt popmuusikat, aga on ka erandeid. Rammstein on üks neist puntidest keda sai kuulatud juba ammusest ajast. "Ich will " ja "Du Hast" olid põhilised musavideod mida viva kanalilt vaadatud sai. Peale nende on ka mul muid lemmikuid. Enne kontserti ikka tavaks saanud, et võtan artisti albumid ette. Enne Tallinna sõitu sai veel kuulatud ja "Du Hast" mõjus kohe eriti. Tekitas külmavärinad ja kui nad seda laivis esitasid, siis muutus kõik. Peale seda lugu olin suht võhmal. Kohe kui hakati mängima lugu "Stripped" siis ma karjusin täiest kõrist ja nii mõnigi minu ees pööras end ringi . Elukaaslane hiljem rääkis, et päris mitmed olid mind vaatama jäänud. No kurat..Rammstein on viimane kontsert kus passida lihtsalt. Järgmine kord peab fännitsoonipileti hankima.

[Forzelius]

Njaa Rammstein oli epic. Sellist showd ikka iga bändi käest ei saa, mis muidugi pole aastal 2017 mittemingisugune uudis. Aga Till ja co ei teinud hinnaalandust. Valgus-püro-toss oli ikka maailmatasemel ja setlist oli samuti väga vinge. MVP auhind läheb siiski helile. Ei mäleta nii hea heliga kontserti (looking at you, faking positivus 2016). Siit oli väga paljudel helimeestel õppida, kuidas asja õigesti helindama peab. Loodetavasti saab 10 aasta pärast ehk jälle neid näha. Suurel vabaõhuareenil. Ainuõige lahend sellise bändi jaoks.

Järgmised konsad:

28. juuni - Electric Light Orchestra (Glasgow) | 29. juuni - The Warlocks (Glasgow) | 5. juuli - Kasabian (Tallinn) | 15.-16. juuli - Positivus ? (Salacgriva) | 9. september - The Black Angels (Helsingi) | 30. september - The Rolling Stones (Amsterdam) | 20. oktoober - Justice (Berliin) | 26. oktoober - Magma (Helsingi) | 13. detsember - Glenn Milleri orkester (Tallinn) | 6. märts 2018 - Jethro Tull (Tallinn)

[Rasmus]

Oeh ma tegelt kirjutaks täiega, aga ei viitsi ennast lihtsalt kokku võtta.

Teeme siis algusest
Rammstein
Fucking kõva. Sain fännitsooni ja oma hilisemaid kogemusi arvestades igati õige valik, sest kaugelt ikka sellist emotsiooni ei saaks. Hüppasin juba esimese laulu ajal, aga kui "Reise, Reise" hakkas, siis tundsin ennast tõesti ülimalt õnnistatuna, kuna olen nende laulude rütmis juba u 5-aastasest peale blastinud. See jõuline rütm ja võimsus jne, nii vinge lihtsalt. Ja show oli tõesti like I've never seen before, hiljuti kinos vaadatud Pariisi livega võrreldes tehti ikka korralikult hinnaalandust, aga fuck kui äge see kõik ikkagi oli. Juba päris algul, kui taevas punaseks värvus, olin täiesti amazed ja "Du Hast" oli veel eriti korralik (just efektide poolest, kehv laul on see ikkagi). Lihtsalt see tunne, kui lauluväljakutäis inimesi täiest kõrist saksa keeles üürgavad - uskumatu. "Sonne"-aegsed tulekerad impressisid samuti. Sitaks kõrvetas, füüsiliselt oli ikka valus. Seda ainult heas mõttes muidugi - fucking badass! Setlist oleks võinud iseenesest hulga parem olla, aga emotsiooni pealt vedas välja küll. Jah, jäi veits lühikeseks, aga pohhui - nii vinget möllu näeb nagunii ainult paar korda elus, nii et miks mitte seda kompaktsena hoida. Niigi oleme blessed, et Rammstein lauluväljakule kontserti andma sattus.

LONDON -
Guns N' Roses
Njah. Olime tavatsoonis ja jooksin uste avanedes kohe esiritta, aga fuck, kaugeks jäi see kõik ikkagi. Pool kontserdi ajast toimus nina ees mingi ilge siiberdamine (turvameeste riba seal vahel) ja korralikku emotsiooni ei tekkinud vist hetkekski. Nagu vaataks kinos vms, mingit päris kohalolu tunnet ei saanud. Mäletan kui aasta eest Axl Rose Prahas lavale astus, olin täiesti starstruck ja lai naeratus näol, aga siin midagi sarnast kahjuks ei olnud. Ei tasu ikka võõrasse riiki kontserdile sõita, kui fännitsooni piletit taskus pole. Nahhui need tänapäeva fännitsoonid nii hiiglaslikud peavad olema, aru ma ei saa - tavafännidele ei anta mitte mingit võimalust isegi võrdväärset või ligilähedast elamust saada. Setlist oli muidugi korralik ja bänd oli laval kokku mingi 3 tundi (millest märkimisväärne osa kulus kinda igavaks improvisatsiooniliseks instrumentaaliks, aga see selleks), kuid elamus ei jõudnud kahjuks minuni. Slash ja Axl on korraga laval, aga who cares, kui ma neist oma silmaga ainult väikseid täppe näen. Ma ei sõitnud Londonisse, et megastaare suure ekraani pealt vaadata. Meeldis ikkagi, aga GN'R-ilt oleksin pidanud ikka sitaks rohkem saama. Bänd pole süüdi tho. + Soojendajad olid erakordselt kehvad, lihtsalt väsitasid ära.

Järgmised bändid kõik Stone Free Festivalilt -
Blue Öyster Cult
Ma pole BÖC-iga väga pikaajaline sõber, aga praeguseks on nad siiski mulle päris korralikult meeldima hakanud. Rõõmu ei valmistanud aga asjaolu, et enne Londoni kontserti otsustati enamik setlistist välja vahetada - tehti erishow, kus tuli esitamisele terve debüütalbum, mida ma absull kuulanud pole, pluss siis mõned hitid. Õnneks teevad nad niivõrd head muusikat, et nautisin üritust võõrastest lugudest hoolimata täiega. Väga-väga andekad ja sümpaatsed vennad - tõeline rõõm, et neid nädala pärast juba uuesti näha saan. "Don't Fear the Reaperit" lives kuulda polnud ka sugugi mitte paha.

Sweet
It's - it's - a ballroom blitz! Sümpaatne bänd, mõnusalt nostalgilised lood, ägeda vokaaliga klahvimees.

Ritchie Blackmore's Rainbow
Oh jah. Tõeline fantastika! Blackmore'i taas rokki mängimas näha on vast isegi suurem ime kui Axl ja Slash koos laval. Tegemist oli istumiskontserdiga, aga pole liialdus öelda, et kontserdi ajal ei istunud mitte keegi, üksikud puhkehetked välja arvata. Muide tõeline nauding on sellisel kontserdil seista, kuna kõigil on laialt (istmerea jagu) ruumi, keegi ei roni seljas ega nügi, keegi ei võta kohta ära jnejne. Tantsisin ja mängisin õhukitarri ja hüppasin ja viskasin näppu ja õõtsusin ja jammisin täpselt nii palju, kui ise heaks arvasin - ses mõttes väga väga mõnus kogemus. Kontsert oli muidu niisamuti super, Blackmore oli väga heas tujus (hetkiti isegi naeratas ) ning Rainbow (ja Deep Purple'i) hitte oli tõeline heameel lives kuulda. "Child in Time" ja "Stargazer" järjest on muusikaliselt ilmselt üks paremaid elamusi, mida kunagi saan/näen/kuulen. Kusjuures tegu oli sisekontserdiga, aga saal oli täiesti pime ja tundus täiesti nagu oleks väljas kottpimeduses. Hästi mõnus suveõhtu vibe. Õhtu staar oli aga vokalist Ronnie Romero - täiesti uskumatu, kuidas Blackmore sellise kuti avastas. Esiteks muidugi suurepärane vokaal (kuulsin seljatagant, kuidas sellised vanemad briti härrasmehed pärast paari esimest lugu hämmastunult exclaimisid "the singer is bloody brilliant!") ja see energia. Nii lõbus ja soe mees! Laulab suurepäraselt nii Diot kui Joe Lynn Turnerit ja küllalt hästi ka Gillanit. "Child in Time'i" kõrged noodid ei olnud loomulikult need, mis Gillanil 70ndatel, aga tuli suurepäraselt toime ikkagi. Maagiline õhtu, aitäh!

Steve 'N' Seagulls
Kinda naljakas, et soome bändi Londonis nägema sattusin (olen neid korra Haapsalus ka näinud tho), aga sobis sellist üritust lõpetama suurepäraselt. Ei mäletanudki, et nad nii lõbusad ja andekad on. Võimalik muidugi, et paari aasta jooksul arenenud ka. Tõesti väga väga vahva show ja publikule selgelt meeldis - lauldi korralikult kaasa. Edu!

EDIT: Meenus veel. Rainbow ajal, video ka, umbes 7:22 kui Ronnie uuesti laulma hakkas, vaatasime isaga, kellest seisin u 3 meetri kaugusel, üksteisele instinktiivselt täpselt samal ajal otsa ja naeratasime lihtsalt puhtast rõõmust. Nii vägev!

[Rasmus]

No ütleme nii, et ma nägin u aasta tagasi Tallinna lauluväljakul Queeni ilma Mercuryta ja nüüd Rujat ilma Alenderita ja guess what ‒ viimane kahest oli oluliselt parem. Mitte et võrdlused seekord üldse eriti kohased oleksid ‒ eilne taasühinenud Ruja kontsert on pika puuga parim muusikaline elamus, mille olen tänavu kodumaal saanud... ja ilmselt üldse parim, mida kodumaised artistid mulle kunagi pakkunud. Ma ei suuda siiani uskuda, kui tight see bänd oli, mida eile laval nägin. Mehed pole sellises koosseisus ju mitte kunagi mänginud, Ruja nime alt pole mängitud juba 23 aastat -- täiesti arusaamatu, kuidas see masinavärk nii kiirelt ja efektiivselt tööle saadi. Lauljad ja pillimehed vahetusid kümneid kordi, aga vaikusehetki ega pause sisse ei jäänud ‒ kontsert möödus sellise hooga, et ei märganudki, kuidas need 2 tundi ja 10 minutit täis tiksusid. See oleks isegi pidevalt tuuritava bändi jaoks märkimisväärne saavutus, veelgi enam ansambli jaoks, mida sel sajandil eksisteerinudki pole. Fucking fenomenaalne!
(kirjutatud 21.08)

Ja nädal hiljem mõtlen ikka veel selle kontserdi peale ‒ veelgi enam, Ruja märgilisuse peale. Ma loodan, et see õhtu salvestati ja see jõuab varem või hiljem ETV ekraanile, kust see muusikaline elamus kunagi kaduda ei saa, aga olge kindlad ‒ selle õhtu maagiat ei saa korrata ega taasluua. 20. august 2017 jääb Eesti muusikaajalukku millegi erakordsena.

Parimad hetked:

• Kannukese hullumine "Tsepeliini triumfi" saatel
• Rannap ja Nõka esimest korda koos laval
• Kadri Voorand ja "Teisel pool vett" ‒ pisarad
• Robert Linna ja "Rujaline roostevaba maailm" ‒ leegid
• Nõgisto laulab
• Kadri Voorand ja "Must lind"

Kõike pole muidugi võimalik üles loetleda, otsast lõpuni pärleid täis. Tagantjärele jäi kummitama "Tütarlaps kloaagis", 1972. aastal kirjutatud pala, mis on vähemalt sama hevi kui tolleaegne Sabbath. Uskumatu, et Nõukogude Liidus sellist muusikat tehti.

Kui mingeid kahetsusi on, siis vaid niipalju, et "Sa oled mul teine" kõlas Leplandi, mitte Nõgisto suust. Nõka istus samal ajal trummikomplekti ees ja vaatas pealt ‒ minu jaoks piinarikas vaatepilt, kuna ta oli mikrofonile ju nii lähedal, oleks võinud vabalt ise laulda! Saan muidugi aru, miks see pala talle tänini vastumeelne on, aga oleks siiski hea fan service olnud. Teiseks võib-olla ka see, et klassikaline Ruja koosseis ‒ Rannap, Nõgisto, Haagma, Karp ‒ ei teinud ühtki lugu neljakesi, alati oli laval keegi veel. Oleks lootnud, et lasevad ühe laulu Alenderil laulda, noh, umbes nagu Queen Mercuryga teeb, et solist on ekraanil ja hääl tuleb lindilt, aga seda ei tulnud. Oleks võib-olla mingil määral rahuldav lõppakord olnud sellele kultusbändile, näha neid viiekesi veel üks kord. Njah, mis seal ikka.

Aitäh!

[Forzelius]

The Black Angels Helsingis. Was nice, sain setlisti ja autogrammi

[Forzelius]

The Rolling Stones Amsterdamis. Oh what a night. Väärt seda 190 eurist piletit.

Järgmised confirmed:
20.10.2017 - Justice (Berliin)
26.10.2017 - Magma (Helsingi)
13.12.2017 - Glenn Miller Orchestra (Tallinn)
20.02.2018 - Depeche Mode (Riia)
06.03.2018 - Jethro Tull (Tallinn)
13.04.2018 - Ritchie Blackmore's Rainbow (Helsingi)
06.05.2018 - Roger Waters (Zagreb)
06.07.2018 - King Crimson (Stockholm)
08.07.2018 - Eric Clapton/Santana/Steve Winwood/Gary Clark Jr. (London)
16.07.2018 - Guns N' Roses (Tallinn)
24.08.2018 - Roger Waters (Riia)
12.09.2018 - Camel (Southampton)

Prolly lisanduvad järgmine aasta üksikud konsad veel välismaal+kodumaal, aga pigem vähem kui see+eelmine aasta...vb

[Forzelius]

Justice. Recency bias jne, aga võimalik, et parim kontsert, kus kunagi käinud.

[Rasmus]

5MIINUST / Shanon / Tanel Padar / Terminaator @ Sunset 22. dets

Elu esimene full-on klubikontsert yo. MIKS INIMESTEL NII VÄHE RIIDEID SELJAS ON!? Väga korralik line-up, alustades praeguse hetke kõige popimast räppkollektiivist lõpetades reaalselt kõikide arvestatavalt edukate rokkbändidega, mis hetkel Eestis tegutsevad. Okei, Smilers on pmst ka, aga rohkem pole tõesti kedagi.

Publiku vahetumist oli vahva vaadata. 16+ vanusepiiranguga üritus, nii et alustati selliste napilt legaalsete yoloswageritega, kes sujuvalt Padari ajaks keskealiste daamide vastu vahetusid ning lõpuks moodustas publik lihtsalt igati adekvaatse läbilõike Eesti rahvastikust, sest Termikas on teada-tuntud ea- ja sooneutraalne bänd.

Esiteks: kõik andsid väga-väga korraliku live-show. Ei tekitanud minus erilist emotsiooni, aga objektiivselt väga kõrgetasemelised esitused - Shanon eriti. Mis seal salata (<-- see on naljakas, kuna Jaagup ütleb alati nii), Termikas veits ebaõnnestus, kuna Jaagup oli räigelt purjus ja lõpuks kippus asi veits laiali lagunema... bändi tutvustus lisalugude eel võttis aega liialdusteta ~20 minutit... aga olusid arvestades tegid nemadki korralikult möllu. Jaagup stage-dive'is lausa - seda pole ma teda varem tegemas näinud.

Miks Tanel Padar nüüd nii halba muusikat teeb? Ei ole POPMUUSIKA HATE RASSU HENDRIK TANEL, aga väga üheplaanilised ja igavate meloodiatega lood on ta enda repertuaari suutnud hankida. Pole kursis, kas ta kirjutab oma mussi ise, kuid kui nii on, siis The Suni päevil tuli tal see oluliselt paremini välja. Õnneks on ta suhteliselt sümpaatne mees ja "Täna öösel" sundis mu ka Pärnus tantsupõrandale astuma. Aga tõsiasi on see, et tema "soolobändi" tõmbenumbrid on kõik The Suni repertuaarist pätsatud. Sad.

[Rasmus]

Kontserdiaasta 2018 on vaikselt alguse saanud.

Genka 8.02 klubis Factory
Pole ma kunagi eriline räppmuusika fänn olnud, aga kui juba räpp, siis ikka ja ainult Eesti räpp. Nii et elavas esituses "Legendaarset", "Pankrotti" ja "Palmisaart" kuulda on suurem treat, kui ma hevifännina endale lubada tohiks. Kuna pilet välja tehti ja uksepeal tasuta kondoome jagati, polnud minek sugugi kehv otsus. Isegi viina ja dünamiidi andis turvamees pärast tagasi!

Toto 12.02 Nordea Kontserdimajas
Oluliselt parem, kui iial arvata julenuks. Vägagi korralik muusikaline elamus. Andekad muusikud ja millegipärast ka hea muusika??? Kuulan praegu sedasama repertuaari, mis nädala eest täiesti külmaks jättis, ja suisa meeldib. #absurd
arvustus

[Forzelius]

Jethro Tull Nordea kontserdimajas 06.03.18

Suure JT austajana ootasin seda kontserti väga. Nüüd see äranähes on hea meel, et nähtud, aga kahju on, et ei saa seda elamust suurepäraseks nimetada. Nimelt oli Ian Andersoni vokaal väga kehv. Kõik muu andist ta endast välja, aga kvaliteetset häält sealt ei tulnud. Ja ta pingutas. Väga. Tõmbles laval ringi nagu noor hobune ja flöödiga läks üle seitme maa ja mere. Samuti oli tasemel bänd, kes tal kaasas oli, mistõttu ongi kurb, et nii dominantne osa muusikast kaduma läks. Ja eriti sellise bändi puhul, kus sõnadele ja vokaalile on ka rõhku pandud. Pole just tavaline poprokk. Oleks võinud ehk mõne teise vokalistiga proovida või koostada setlist madalamat tämbrit nõudvate lugudega. Agaok, see selleks.

50. aastapäev oli kontserti ilusti integreeritud. Sõna said video teel endised bändiliikmed ning ka mõned üllatuskülalised. Vahepeal rääkis Ian muhedalt ka bändi algusaatatest. Samuti olid taustapildid hästi läbi mõeldud ja tahes-tahtmata mõtlesin mõndade 70ndate videoklipi ajal, et kui äge see konsa veel toona olnud oleks. Just selline peaks olema üks tuur, mis reklaamib end mingisuguse aastapäeva raames. Enamjaolt kui on 30-40-50 aastapäeva tuur, siis etendusse endasse väga see üle ei kandu. Tehakse 1,5-2h parimaid hitte ja tavaliselt asi sellega piirdub.

Setlist oli jagatud kahte ossa: esimene pool täidetud bändi esimest paari aastat-albumit saatnud bluusrokiga ning esimese osa viimased lood+teine osa oli pühendatud bändi põhiliselt defineeriva folkprogega. Rahvas jäi üsna rahule ning mina üldjuhul ka. Instrumentaalosad olid suurepärased, flöödiga tehti asju enne mida oleks tavaliselt viisakas õhtusöök osta. Liivakell oli nendel hetkedel justkui aastakümneid varem kinni pandud. Ei saanud küll seda 10/10 oomfi, mida võib-olla lootsin, kuid väga hea meel on üks oluline linnuke kirja saada.

EDIT: kuulsin nüüd kõlakaid, et härral olevat hiljuti kõriopp olnud. Ei tea, kas vastab tõele, aga kurb igaljuhul kui see nii oli. Edukat paranemist-taastumist!

[Rasmus]

Ritchie Blackmore's Rainbow @ Hartwall Arena

Uskumatu kontsert! Bänd juba Londonis enam-vähem sama setlist'iga korra nähtud, aga Blackmore on nii ettearvamatu, et ilmselt, nagu Helsingis tõestust sain, on iga kontsertki omanäoline. Kui Londonis suudeti setlist suuremate üllatusteta maha mängida, siis Helsingis sai küll näha täpselt seda Blackmore'i, kelle kohta seni vaid lugusid kuulnud wikist lugenud olen. Dikteeris bändikaaslaste igat liigutust, selline 90% soolodest pani improt, jalutas suvaliselt lavalt minema, jättes teised pillimehed teadmata ajaks soolotama, siis tuli ühel hetkel tagasi ja lõikas julmalt teiste mängu sisse, lõpust jättis kaks lugu tegemata. Võiksin olla häiritud, ja tõele au andes natuke olengi ("Smoke on the Water" jäi mängimata, t*ra), aga vähemalt on nüüd mälestus, mida lapselastele jutustada.

Ronnie Romero on endiselt fantastiline laulja, "Child in Time" kontserdi tipphetk ja Blackmore täielik muusikaline geenius (vähemalt 30-40 aastat tagasi). Elagu Rainbow!

[Forzelius]

Poleks osanud ise paremini sõnadesse panna.
Algul olin ma ja mu kaaslased pettunud kergelt, et säärane lõpp, aga mida aeg edasi, seda rohkem see mulle meeldib. Selliseid konsasid, kus kõik läheb täpselt nii nagu sa tead enne konsat, et läheb, on kogetud juba piisavalt. Meeldib, et selline wildcard ka sekka sattus. Tipphetked olid mu jaoks nkn Difficult to Cure-All Night Long-Child in Time-Stargazer nelik, oleks mu poolest võind then and there lõpetada. Smoke on the Waterist suht suva.
Ronnie Romero (lisaks obv Blackmorele, kes oli suurepärane) hääl oli vapustav, loodetavasti näeb teda kunagi mingis võtmes uuesti.

[Forzelius]

Roger Waters Arena Zagreb

oiii Jazz Rassu Soprano you's in for a treat. Fucking võimas kontsert oli. Visuaalid propid the usual lisaks võimsale setlistile, kus ei hoitud väga millegagi tagasi. Dogs Pigs mängiti täispikkuses ära isegi. Nii tore, et seda veel näha saan. On ainult üks Roger Waters. Heli oli ka vinge, mida muidugi ootakski selliselt helipioneerilt. Ainuke asi, mis häiris (mis on häirinud juba mõnd aega) oli nutitelefonide rohkus, kohati mõne loo ajal (mõista-mõista milliste) oli ikka raskusi läbi nende lava näha. Te olete faking 1 vb 2 korda elus sellisel konsal, pange oma sitane samsung ära ja nautige.
Ei teagi, kas meeldis rohkem kui The Walli live, aga üsna lähedale sai küll. Tore oli teistsugust setlisti näha. Põhiliselt siis dark side, wall ja natuke animalsi. Soolokraamist mulle ta uus album meeldis väga, nii et kena oli sealt ka parimaid palasid kuulda. Veidi oleks tahtnud ka radio kaost ja amused to deathi, aga see oleks konsa juba kolmetunniseks venitanud. Raske norida millegi kallal üldse. Vanameister oli isegi teary-eyed konsa lõpuks, oli liigutatud Zagrebi soojast vastuvõtust. Vaadates, kui tige inimene RW kohati olla võib, oli see väga üllatav ja armas. Bändi tutvustades lauset "and singing David's old parts" tuli ka kerge klomp kurku. WHY CAN'T THESE TWO JUST WORK THINGS OUT!
Eniveis suve lõpuks saab kolmas kord olema teda näha ja ootan väga. Prolly läheks 3 korda veel

[JazZ-]

Halvad uudised, Reket, või mis? Sa pole enam nr. 1 siin Eestis.

Ehk mul pole elu sees olnud nii lõbus nagu täna üleeile, kui oma põhikonkurendi Kalamaja Päevade järelpeol live'is üle vaadata otsustasin. Kuigi räppmuusika ja -kultuur on mulle väga hingelähedased ja sedasorti üritus peaks olema TÄPSELT mulle mõeldud, siis täitsid mingil põhjusel terve Volta loftide (kas asukoha nimi on mitmuses ainult selleks, et mind närvi ajada või on sellel ka mingi sügavam põhjus?) pooltühja saali hoopis poolpurjus hipsterid, mitte hip-hop kultuuri väärikad esindajad. Kui neid seal siiski olema juhtus, olid nad igal juhul undercover, sest ma ei näinud mitte ühtegi paari kottpükse - seega ei tundud ma end pooltki nii koduselt kui olin lootnud. Lisaks oli Eesti paremuselt teise räppari lava ees üllatavalt väike tunglemine, mistõttu ma õnnetul kombel peaaegu esiritta sattusin. SAD oli see põhjusel, et ma ei tea praktiliselt ühegi Reketi loo sõnu ja kuna ta refräänide ajal kutsus publikut "kõik koos!" laulma, pidin tema suunas seepeale igal korral lihtsalt kurvalt pead raputama. Mu esialgsest plaanist konkurent sõbralikult üle vaadata kujunes seega iga lauluga järjest enam pinget koguv Mexican standoff, millest lõpuks võitjana ei väljunud keegi. Minu apaatiast hoolimata on Tom-Olaf ikkagi suhteliselt pikk sümpaatne.

Kui küsiksite: "Mis saab edasi? Kas jäädki nüüd igavesti ruudu muusikat kuulama? Tuletan meelde, et ta muusikamaitse on HALB - sa oled sellest üle!", siis oma järgnevate kontserdiplaanidega seoses vastaksin:

This is how you remind me of what I really am:
I'm just a teenage dirtbag, baby, like you!

[DaydreamDiamond]

Iron Maiden hülgehallis 26.05.18

Esimene ja ilmselt ka viimanekord nooremapõlve suurt lemmikut näha. Rokipenskarid panid väga hästi ning Bruce'i puhul ei olnud ühtegi vananemisemärki näha. Niko kohati tundus tegevat Toomas Rulli (st. et alustab mingi hea breigiga aga siis justkui jookseks kokku ja siis alustab lihtsalt uuesti) aga tegelt oli ka heas vormis.

Eriline pluss - lavaline ülesehitus ja üleüldine teatraalsus (heas mõttes). Ülivinged pildid olid neil taustaks, mis vahetusid vist pea iga loo tagant. Ja mõnel lool oli ka mingi eraldi makett, mis tõmmati loo ajaks üles.

Lugudest tipphetked - Iron Maiden ja Hallowed Be Thy Name.

Miinus - saund. Ilgelt palju kärisevat kõrgsagedust oli, mis vahepeal tegi heli pea arusaamatuks. Eks see ole alati individuaalne aga minu kõrvadele hakkas vahepeal küll.

Pildike: