Olin juba poole filmi peal, kui avastasin, et minu versiooni pikkuseks on umbes kaks ja pool tundi, samas kui ainuõige
Director's Cut on täpselt kolm tundi pikk ja tavaversioon kaks. Ühesõnaga oli tegu siis mingi vastikult kärbitud versiooniga, kuid otsustasin siiski lõpuni vaadata, kuna teadsin, et vaatan seda kunagi veel (ja siis juba õige pikkusega varianti).
2005. aasta (+/- 1 aasta) jõuludeks sain kingituseks raamatu "Betty Blue" ja sellest sai kohe üks mu suuri lemmikuid, mida siiani aeg-ajalt loen. Imelik, et filmi vaatamisega nii kaua viivitasin, ju siis valdas mind teatud alateadvuslik hirm, et
the movie doesn't serve the book justice, kuid oli teine suurepärane. Lõpus valasin isegi pisara.

Hoolimata saja viiekümne minutilisest pikkusest tundus see-eest aga kohati ikka, et midagi oleks justkui puudu. Raamatus avaldus Betty psühhoos kuidagi aeglasemalt, filmis juhtus see ehk natuke liiga hilja ja kole järsku. Siiski on see üks parimaid filmiadaptatsioone, mida näinud olen. Vaadates meenusid mulle kõiksugu detailid, mis raamatust meelde olid jäänud. Filmis mingeid erinevusi polnudki, kõik oli üsna üks-ühele (mõned asjad olid välja jäetud, kuid see on ka mõistetav).
Béatrice Dalle oli filmis üliilus ja välimuse poolest täpselt selline nagu raamatuski. Eddy tegelast kujutasin aga teisiti ette.

Soovitan soojalt nii romaani kui filmi!
10/10