Unikaalne ja üllatavalt paeluv haiglasari, kus põimuvad 20. sajandi alguse meditsiini õudused, paheliste tegelaste sepitsused-salakavalused ning Cliff Martinezi läbi ja lõhki anakronistlik elektrooniline (!) muusika. Clive Owen, minu peamine põhjus sarja tšekata, juhib seda morbiidset etendust kenasti, ent kõrvaltegelasedki mõjuvad huvitavalt. Eriti meeldib Algernon ja kohe väga põnevaks muutus lugu viimases vaadatud osas, kus
Vaataks sarja ainult nende lahedate instrumentide pärast, mida lõikustel jne kasutatakse (lahedalt mõjus Algernoni tolmuimejast leiutatud vidin), aga dramaturgiliselt ka väga toimiv sari (minu jaoks). Hästi filmitud ka, osade stseenide üles võtmine madalalt käsikaameraga on kena nõks (Soderberghi käeosavus, mis muu).
Olen esimese hooaja varsti lõpule jõudnud.

Ja loomulikult istub, et sari ei tee mingeid ilustusi kirurgiliste protseduuride osas. Aga samas ei tundu see ka odav, lihtsalt aus ja bravuurne.
