- "Augud" (Louis Sachar) - raamat enne, film pärast
"Augud" on n-ö lasteraamatutest mu lemmik, nii et olin suhteliselt vaimustunud, kui avastasin, et Disney sellest ka filmi vändanud on. Filmist mul otseseid mälestusi pole, aga raamat jättis igatahes oluliselt parema mulje.
- "Sari õnnetuid lugusid" (Lemony Snicket) - raamat enne, film pärast
Suhteliselt sama jutt. Vaatasin filmi vahetult peale raamatuseeriast vaimustusse sattumist ja ekraniseering jäi minu kujutlusvõimele päris märkimisväärselt alla. Loodetavasti tuleb
sari vähe tõetruum.
Rassu kirjutas:Raamatud on paremad. Raamatutes räägib Snicket igas peatükis sellest, kui õudses ja haletsusväärses olukorras lapsed on, kuid see film oli perekomöödia.
- "Armastuse lugu" (Erich Segal) - raamat enne, film pärast
Segali "Love Story" on minu silmis üks kõigi aegade siiramaid ja ilusamaid armastuslugusid ning üks neist vähestest raamatutest, mis mind pisarateni liigutanud on. Filmi vaatamist pelgasin, kuna kartsin oma mälestusi kuidagi rikkuda, kuid praeguseks on sellestki üks mu vaieldamatuid lemmikuid saanud. Minu silmis parim adaptsioon üldse, just selle raamat-film meeleolulise harmoonia tõttu.
- "Nimed marmortahvlil" (Albert Kivikas) - film enne, raamat pärast, film uuesti
Rassu kirjutas:... nüüd hakkasin raamatut lugema ja tekkis isu ka linateos veelkord üle vaadata, ning sain aru, et olen seda kõvasti ülehinnanud. ... üsna konkreetne keskmine näpp raamatu lugejatele. Mõttetu armulugu ja ühedimensioonilised karakterid mõjuvad isegi solvavana.
Olen sellest ajast alates Elmo Nüganeni vihanud.
- "Carrie" (Stephen King) - filmid enne, raamat pärast
"Carrie" on üks neist vähestest juhtudest, kus filmiversioon originaalteose täielikult purustab. Ja see kehtib nii 1976. kui ka 2013. aasta adaptsiooni kohta. 2002. aasta "Carrie" on mul veel nägemata, aga pole suurt kahtlust, et ka see Kingi struktuuritust tohuvabohust parem on. Põhjalikuma analüüsi leiate
siit.
- "Psühho" (Robert Bloch) - film enne, raamat pärast
Hitchcocki "Psycho" on mu elu üks tähtsamaid filme, kuna pean seda oma õudusfilmiarmastuse vitaalseks nurgakiviks (ja vaevalt et ma praegu siin üldse oleks, kui ma umbes 7-aastaselt "Psühhot" näinud poleks), nii et raamatu jaoks seatud standardid olid ilmselgelt väga kõrged, aga minu suureks üllatuseks polnud Blochi originaalteos Hitchcocki filmist sugugi halvem, ehk omal moel isegi parem. Hitchcocki versiooni väärtus seisneb suuresti tugevas režiis ja ülikõvas atmosfääris, mille Bloch raamatus korraliku müsteeriumiga korvab. Õnneks on mõlemad teosed piisavalt erinäolised, et mitte üksteise väärtust devalveerida.
- "Bad Ronald" (Jack Vance) - film enne, raamat pärast
Võtsin "Bad Ronaldi" lugemise ette eelkõige sellepärast, et filmil oli nii palju potentsiaali olla oluliselt parem, kui ta reaalselt oli, ja pidasin loogiliseks, et raamat eelarveliste (või eetiliste) piirangute tõttu sisulisi kärpeid tegema ei pea. Õigus mul oli ja kuidas veel - Vance'i romaan on üks jõhkramaid teoseid, mida kunagi lugenud olen. Film oli samuti korralik, aga seda pisut teistel põhjustel. Raamatust kirjutasin
arvustuse ka.