See on nii rets film, et tohikski näidata/vaadata ainult koos järgneva selgitava vestlusringiga. Nägin Püha Sõpruse linastusel (kus vestlusringi küll polnud) kolmandat korda, eelmisest vaatamisest üle üheksa aasta möödas, ja jälle šokeerusin. Mälu oli pea kõik detailid (peale kurikuulsa kilpkonnastseeni) blokeerinud, aga arvan, et absoluutselt igal aastal (kindlasti suve kuumematel päevadel) olen tundnud soovi "Cannibal Holocausti" uuesti vaadata. Võiks lausa öelda, et see film elab mu peas rendivabalt.
Kahtlemata kõnekas film juba ainuüksi paradoksi poolest, et see film sai sündida ainult neidsamu reegleid rikkudes, mille rikkumise eest film oma tegelasi hukka mõistab. Ja paradoks veel ka teist korda - seda filmi vaadates teeme ise sama, mida selle karakteritele ette heidame. Kas see film on iseenda sõnumi ohver või siis on kõik täpselt paigas, selle üle võib lõputult vaielda. Miks meid ajab nii vihale, kui loomade (söögiks) tapmist näidatakse kaamera ees (ühes filmis üle 40 aasta tagasi!), samal ajal kui sama asja tehakse iga päev hoomamatult suuremates mastaapides ja valdav osa meist selle peale isegi ei mõtle? See film vajutab mingitele nuppudele, millele ükski teine ei vajuta, ja ärritab viisil, mida on keeruline lõpuni seletada.
Pärast värsket vaatamist mõtlesin esimese asjana, et nüüd on huvi rahuldatud ja rohkem seda jubedat filmi vaatama ei pea. Nauditavaks pole ma pidanud seda kunagi, aga kahjuks pole see ka eriti
hea. Filmi põhisõnumit korrutatakse nii palju ja nii otsesõnu, et see kaotab oma efektiivsuse. Või vähemalt nii ma arvasin. Aga nüüd on pea nädal möödas ja ikka taban end selle filmi peale mõtlemast. Ju siis midagi teeb
"Cannibal Holocaust" ikkagi õigesti.