Postitas filmiarvustus » 11. Veebruar 2014, 21:56
Tracy Letts on näitekirjanik, kelle seni kõige kuulsaim näidend "Killer Joe" sai toodud suurele valgele linale kolm aastat tagasi, peaosas Matthew McConauhey. Positiivselt vastu võetud teos inspireeris Lettsi sedavõrd, et kirjutas Pulitzeri auhinna võitnud etenduse "August: Osage County". Eelmise aasta lõpul, John Wellsi eestvedamisl, nägi ilmavalgust samanimeline adaptsioon kinoekraanile, kus astub ülesse tõeline näitlejate raskekahurvägi, et tuua filmisõpradeni ühe väga sassis perekonna lugu.
Esimene asi, mis sellise teose puhul silma hakkab, on suur hulk tunnustatud näitlejaid, kellest üks on parem kui teine. Näitlemise oskuse taha selles filmis midagi kinni ei jää ning selle eest on filmil ka Oscari nominatsioonid ootamas peaosalisele Meryl Streepile ja kõrvalosas olevale Julia Robertsile. Kõige lihtsamini seda depressiivset draamat kirjeldada on kui suure kaliibrilist seebiooperit, mis mängib väga lähedal igasugusele usutavuse piirile. Totaalselt üle võlli keeratud pereliikmed on oma mõtestustes äärmiselt intellektuaalsed, kuid igal viimsel kui ühel puudub igasugune kontroll enda emotsioonide üle. Tervest leinaseltskonnast saab alati üks suur süüdistamismäng, mis tegelikult ongi terve see film.
Käsikiri ja karakterid on kõik kirja pandud väga kõrgel tasemel, kuid kohati tunduvad kõik situatsioonid ja momendid üle pingutatud. Sellega kaasnev kaos ja suurt viha täis dialoogid pakuvad mõnusat meelelahutust algusest kuni lõpuni, seega ei ole muret, et kinos võiks igav hakata. Kvaliteetkino selle filmi kohta siiski öelda ei julge, sest tegevustik on alati ainult ühes suunas (pidevalt kordab ennast) ning olemuselt on ekraani jaoks liiga kuiv (rohkem näidend). Wells ei suuda luua ühtegi meeldivat karakterit, seega viimases kolmandikus olev suur pööre jätab täiesti külmaks ning teatud emotsionaalsed vaidlused lihtsalt on väsitavad selleks konkreetseks momendiks räägitavas loos. Terve filmi jooksul saatis mind koguaeg tunne, et midagi on teosest ära jäetud - mingisugune situatsioonide vaheline siduv element.
Wells ei suuda teosega tasakaalu leida enamustes küsimustes, tekitades sellega näilist kvaliteeti. Esmapilgul on narratiiv äärmiselt õpetlik ja läbimõeldud sügav kasvamise ja suhte lugu, kuid tegelikult ei saa sellest loost muud midagi kui õpetust, kuidas halvas suhtes elu minema vaakuda. Suur ja ilus maja käitub teoses kui lämmatav klaustrofoobiline kirst (puur), mis toob pinnale allasurutud mälestused ja äärmusliku käitumise. Film pidevalt vihjab karakterite eludele kui paigal seismisele ("Run where?"), mida teeb tegelikult ka terve see film ilusate kõnede ja monoloogide taustal. Lavastaja Wellsi suurimaks veaks filmi juures on näitlejatele vabade käte andmine, mis teeb sellest ühe suure egode kokkutuleku ja talentide põrkumise, mida on kohati lausa vastik vaadata. Kokkuvõtteks on film korralik draama, kuid mitte midagi mälestusväärset.
Ekraanile toodud näidendile annan hindeks vaevalised seitse punkti. 7/10.