Postitas filmiarvustus » 09. Juuli 2014, 19:21
Franck Coraci on mees, kes on varasemalt lavastanud Adam Sandleri komöödiaparemiku, seal hulgas "The Wedding Singer" ja "The Waterboy" (mõlemad 1998) ning tundub, et on pööranud terve oma karjääri selliste filmide tegemisele. Hetkel uusim Sandleri "komöödia" "Blended" (Segapere) paraku ei lähe eelnevasse paremikku, millest kindlasti on oma süü algajatel stsenaristidel Ivan Menchellil ja Clare Seral. Nüüdseks juba kolmas ekraanipartnerlus Drew Barrymore'i ja Adam Sandleri vahel suudab siiski midagi selle filmi jaoks päästa.
Praeguseks hetkeks on filmimaastikul tekkinud täiesti omaette Adam Sandleri nimeline filmižanr ning see teos langeb sellesse ideaalselt. Tegemist on igas mõttes mehe viimase kümne aasta tüüpilise filmiga, mis ei üllata absoluutselt mitte millegagi. Õnneks ei ole seekordne lavastaja Dennis Dugan, kes on teinud suurem osa Sandleri halbadest filmidest, vaid Franck Coraci, kes teinud mõned Sandleri parimad. Ebaloomulikult Sandleri viimastele filmidele, on selles loos tunda natukene planeerimist ja mõtlemist, tekib lausa isegi teatud tüüpi lugu, millele on võimalik kaasa elada. Pean tunnistama, et tervikuna ei ole film üldsegi nii lohakas, kui ootasin ja lausa on näha ühte momenti, kus Sandler reaalselt korraks näitleb.
Üpris selge on see, et film on tehtud ja suunatud Sandleri lojaalsele fännibaasile, seega ei tasugi tegelikult mingisugust kõrgemat kvaliteeti otsida. Olles puhas komöödia, teeb teos väga nõrka tööd filmisõbra naerutamisel, mille ainsaks erandiks on Terry Crewsi kehastatud laulev gigolo, kes varastas iga viimse kui momendi ja nalja. Alates algusest kuni lõpuni on linalugu samasuguse tooniga ja kuiv, ülepaistatud karakterid (välja arvatud imeline ja südamlik Sandleri karakter Jim) muutuvad väsitavaks ning film on 30 minutit liiga pikk. Shaqi "roll" on veider, piinlik ja täiesti kohatu, liigselt sisse pressitud, kuid õnneks Drew Barrymore'i soe ja siiras oleks annab vähemalt midagi ekraanilt vaadata.
Adam Sandler elab alla oma potentsiaali ja seda on kahju vaadata. Nüüdseks halva kvaliteedi etaloniks muutunud filmid ainult patsutavad mehele seljale ja täidavad rahakotti kuni järgmise samasuguse filmini. Mehele kohaselt üritab sisse tuua ülimalt sentimentaalselt lahendust ja perekondlikku ülistust (vanema pjedestaalile tõstmine), mis on mage, etteaimatav ja lausa banaalne. Õnneks Barrymore'i ja Sandleri omavaheline keemia on loomulik ja sujuv ning samas ei oma terve lugu mingisugust eemale tõukavat sisu, olles lõpuks täiesti ohutu ja tühi väikene tükk meelelahutust. Lõpetuseks ütlen, et ühe korra koos kaasaga võib selle ju ära vaadata, kuid igasugune kriitika tuleb koju jätta.
Filmile hindeks annan vaevalised neli punkti. 4/10.