Postitas Kickflick » 22. Mai 2013, 12:43
Selle filmi puhul on väga huvitav see, et Baz Luhrmann pole seadnud põhiprioriteediks seda, kas see film vaatajale meeldib või mitte, vaid oluline on olnud see, mida ta näidata tahab. Ehk siis seda sama, mida Scott Fitzgerald oma romaanides, kus üheks kandvaks sõnumiks oli rikkuse tegelik tühjus. Samas ei saa sellele liiga primitiivselt läheneda, sest igatsus õnne ja täiuslikkuse järele on läbi aegade olnud inimese loomulik omadus ja eesmärk. 16. sajandil võeti paradiisi mõiste all kasutusele näiteks sõna „utoopia“. Ehk siis kui varastes usundites ja müütides oli paradiis midagi, mis ootas inimest hauataguses elus, siis „utoopia“ oli maapealne paradiis (hea uus ilm), mille inimene ise loonud oli. Ja seda Gatsby maja ja aed meile peegeldabki. Film peidab endas palju semiootilisi märke, mis on kandunud välja tänapäeva. Seda näitavad juba purskkaevud, mis on tähtsaimad elemendid paradiisis. Samuti ka park, millega Gatsby annab teada, et ta valitseb nii inimesi kui ka loodust ja et tal on võime neid oma äranägemise järgi ümber kujundada ja kontrolli all hoida. Kuid Gatsby võim ei tule mitte tema enda seest, vaid tal on välised võimuallikad, milleks 20. sajandil oli vaid raha. Ja see ehk ongi tema esimeseks probleemiks. Tal pole võimu, vaid võimusimulatsioon. Seega Gatsby elu võib tunduda küll ideaalne, kuid filmi keskel tuleb esile selle rikkuse ja võimu paradoksaalne probleem. Nimelt see, et Gatsby on kõik kätte saanud, mille poole enam inimesi püüdlevad ja millest unistavad. Tal pole enam ruumi, kuhu edasi liikuda. Just unistus taolisest elust, mida Gatsby elab, peakski jääma täitumatuks unistuseks, sest sel hetkel inimene liigub, on vaba ja areneb. Gatsby on aga jõudnud eesmärgini ja jäänud seisma. Ta on ulatunud valguse poole, kuhu ta püüdles, aga sellega on kaotanud valgus ka tähenduse. Kuid just seisma jäädes kaob vabadus ja tekib ruumiline ahistus. Nii tekivadki jõud, mis asuvad inimest ahistama. Ja järgmiseks etapiks ongi jäänud vaid surm. Gatsby armastas oma elu, kuid just tema elu oli see, mis teda järjest rohkem alla viis. Kuid mis oleks sellele paradoksile alternatiiv? Näiteks kõrvaltegelase Nick Carraway päästabki tema passiivsus. Tema iseloom ja mõttemaailm on küll Gatsbyga äärmiselt sarnane, kuid pigem on ta passiivne kõrvaltvaataja ja sündmuste jäädvustaja. Tema liikumine jääb kogu filmi jooksul staatiliseks, kuid lõpuks tasub see ära, nagu see filmis ka esile tuleb. Carraway ei allu oma kirgedele ja ei püüdle rahulduse poole nagu Gatsby. Film ei tõlgenda Gatsby ja Carraway valikuid ei õigeks ega valeks, sest tegelikus elus polegi õiget ega valet. Mõlema mehe valikud võib pidada teatud määral õigeks, sest osaliselt töötavad need suurepäraselt, kuid samal ajal viivad need täieliku läbikukkumiseni. Kuid kui lõpptulemuseks jääb siiski surm, siis kas see on üldse oluline? Selle peale peaks igal inimene peale filmi lõppu mõtlema.
9/10