On üks asi, mis teeb Korine'i alati
pleasant but unpleasant filmid minu meelest äärmiselt kurvaks ja muidugi veidraks: need kujutavad alati inimesi tegutsemas täiesti funktsionaalselt üdini isoleeritud, reeglitevabades ja enamasti kaootilistes keskkondades, tegemas tühiseid ja tihti mittemidagiütlevaid asju ning
olemas endaga täiesti rahul ja õnnelikud; vahet pole, kas jutt käib tornaado poolt laastatud väikelinnast* kus vanne võetakse solgivee sees, sest seda lihtsalt ei vahetata, või siis kevadvaheajalisest peoparadiisist. Ja tegelased - nimetagem neid porilombimafioosnikeks - on oma keskkondadesse alati nii hästi adapteerunud, et neid on lausa võõrastav näha normaalsete inimeste seas - antud filmis siis näiteks kohtus või söögikohas, mida nad röövivad.
See teeb temast kui lavastajast kohati
one trick pony, mistõttu ongi "Spring Breakers"-i puhul meeldiv uuendus, et tegu on professionaalselt üles võetud (ning monteeritud) neoonikarva uimades kõikuva visuaalselt hüpnotiseeriva karusselliga; ja ühtlasi on see väike tõestus, et filmid võivad siiani õige käe ja hoole all olla tõeliselt elus ja tekitada vaatajas samas nii sügavalt läbivat elutustunnet. Vähemalt minu puhul.
Huvitavaim irooniakõlks, mis mul õnnestus filmist üles korjata: neljast peategelasest kõige süütukesem ütleb alguses, et nii tore on näha lõpuks reaalset maailma, ja kõige suurem vandaal neist kostab lõpus, et nii hea vahelduses reaalsusest eemal olla.

* Torm rebis inimeste koerad juppideks, paiskas nad puudesse ja elektriliinidesse. Majad on risustatud, purunenud. Aga kõlama jäävad ikka sõnad "
Life is beautiful. Really, it is". Ja "Spring Breakers" annab samasuguseid signaale.