Alustamaks positiivsega sooviksin ma kiita noort Saoirse Ronanit. Kostüümifilmide nüüdisaegse pioneeri Joe Wrighti "Atonement" oli minu hinnangul - ja ma üritan hetkel meenutada emotsioone, kui seda umbes 2008. aastal vaadatud sai - üsna läila melodraama, kuid tema rollisooritus noore Briony Tallisena oli vägagi meeldejääv ning seda tunnustas ka Akadeemia, andes teismelisele Ronanile tema esimese ja siiani ainsa Oscari nominatsiooni.
Ilmselt on väga vähe noori näitlejatare, kes suudaksid selle looga tutvudes endale selgeks teha, kuidas sellist tegelast mängida, nii et ta oleks veenev, põnev ja usutav. Ja erinevalt näiteks Diane Krugerist sai Saoirse Ronan sellega jumala adekvaatselt hakkama. Tegelase (hingeelu ja motiivide) mõistmine on üks esimesi olulisi samme, kui tahad rolliga võimekalt hakkama saada, ja ma usun, et ta andis endast parima, et saada sotti tegelasest, kes raamatus/filmi käsikirjas oli päris kindlasti paras umbsõlm (olen teadlik Meyeri ebakompetentsusest romaanikirjanikuna). Ma
eeldan. Mis iganes puudujääke tema etteastel ka polnud - süü ei lasu kindlasti temal.
Veel: üks Meyeri lugude tähelepanuväärseid võtmeomadusi on see, et nad adresseerivad üsna häbematult füüsilist iha, mida noored inimesed tunnevad (mis on tegelikult temast üllatavalt ebaignorantne). Nii oli see ka "Twilight"-is. Seeria teises pooles on seksil väga oluline osatähtsus - Jacob toob enda eelisena selgelt välja, et oleks Bellale sobivam voodipartner, ja muidugi Edward kardab talle vahekorras olles viga teha, kuna on vampiir ja ebainimlikult tugev, jne. Eks ka sellised asjad meelita lugejaid. Ka "The Host"-is leidub teatavaid intiimfantaasiaid ja kuidagi - minu meelest - need lihtsalt sobivad. Sobivad tegelastele, sest see on
loomulik, ja temaatikaga.
Puudusi on filmil aga lademes ja alustada võib kas või sellest, et sarnaselt "Videvikule" (keskkoolis käivad 150+ aastat vanad vampiirid) on kogu
premise on lihtsalt üpris pooletoobine. Esiteks üritatakse vaatajat umbes poole minutiga panna uskuma ja aktsepteerima invasioonijärgset maailma, mis mõjub lihtsalt jaburalt. Oletades, et mingid tulnukad võtavad peaaegu kõikide inimeste kehad üle, tahaks justkui uskuda, et neil kujuneb välja hulga omapärasem ühiskond kui meil voodi peal istujatel on, mitte et nad sõidavad Aston Martinitega ja istuvad rätsepaistes. Oskan üldiselt oma
disbelifi vabalt igatpidi
suspendida, aga vaat selle loo autor pole küll kordagi trükkimist peatanud, et enda isiklikus loogikas või visioonis korrakski kahelda. Ja kui lugu on juba esimesest minutist põhimõtteliselt võimatu tõsiselt võtta, siis mida peaks pakkuma ülejäänud 120+ minutit?
Kuuendas klassis kirjutasin ma kirjandustunnis jutu politseinikust, kes saab ühel hommikul teate, et ühte suurde kaubanduskeskusesse on paigaldatud peatselt plahvatav pomm ning terve jutt oli sellest, kuidas ta üritab õigeks ajaks kohale jõuda, et see kahjutuks teha; kohale jõudes avastab ta aga, et see kõik oli aprillinali, mille sõbrad olid talle korraldanud.
Nüüd mõtlen ma aeg-ajalt ikka, kuidas ma tollal ometi ei mõelnud, kui kuradi jabur terve see lugu tegelikult on, aga vaat - ei olnud lihtsalt seda kohta sisse lülitatud ajus, mis sundis endalt küsima: "kas see pole mitte totter? Miks peategelane pommirühmaga ei kontakteeru? Kes sellist aprillinalja teeb?" Jne, jne. See oli minu loodud maailm ning lugu ja ma uskusin seda veendunult. Meyeriga on umbes sama lugu. Ainult et ta ei ole kuuenda klassi õpilane ja tal on oluliselt rohkem lugejaid kui üks õnnetu õpetaja.Mingisugust autoripoolset eneseproovilepanekut või loogikast lähtuvat loovust selles loos igatahes välja ei paista ja nõnda tuligi ilmale hapu ulmekas, mille tegelased liiguvad elutult mööda üksluiseid klaustrofoobilisi
sete ja pritsivad suust tühja, nüri sapidialoogi. Juhtub viimasel ajal väga harva, et filmil on nii ajusid kui südant; enamasti on kas ainult südant või ainult ajusid, aga see on lihtsalt nukker, kui puuduvad mõlemad.