Minulgi on Dark Souls oktoobrist saadik käsil, mida ma pean parimaks RPG mänguks maailmas ja ühtlasi ka selliseks, mille kohta saaks peaaegu kasutada sõna "täiuslik." Nagu eelmine kasutaja ütles, selleks mänguks on vaja tohutult palju aega ja pühendumist. Seega soojad sõnad (ja fakt) Spellboundile, ka teistele, kes mängida plaanivad - sa sured! You will die! Sadu, tuhandeid kordi vähemalt. Dark Souls on samuti kõige sadistlikum (ja üks raskemaid) mäng maailmas. Sa oled alles veel alguses, aga ma olen seda nüüdseks ligi 58 tundi mänginud ja... jah.
Üks põhiline põhjus, miks mulle meeldib tohutult Dark Souls, on see, et seal pannakse oluliselt rohkem rõhku mängija oskustele kui leveldamisele. Grindimisel pole tõepoolest üldse mõtet, kui sa ei õpi oma vaenlast/bossi tundma ja ei oska tema löökide eest põigelda. See on ikka nii erinev näiteks Final Fantasy seeriast, kus sa grindid enda tegelasele 10 levelit juurde ja seejärel annad lihtsa vaevaga bossile kere peale. Aga Dark Soulsis, oioi, niimoodi küll pole.
See maailm... tume ja sünge maailm. Aitäh! Maailm on tohutult suur. Mäletan selgelt, kui olin mänginud ~30 tundi ja arvasin, et tean juba küllalt palju asju. Ei! Juhuse tahtel on läinud nii, et avastan nähtamatu seina ja leian enda eest täiesti uue, hiiglaslikult suure avastamata piirkonna, mis peidab endas taaskord teisi saladusi ja enam-jaolt ohtlikumaid vaenlasi. Eriti nutikalt on suudetud erinevad piirkonnad omavahel ühendada, et tekiks üks ja terviklik maailm, mis on nii sünge, originaalne ja meeldejäävalt ohtlik. Mõnikord lihtsalt seisatad ja vaatad kaugustesse, mõtled, kas ma kunagi jõuan sinna või on see lihtsalt dekoratsioon.
Seda mängu on minu jaoks väga raske pikalt mängida, sest nagu ennist kirjutasin - on see üks raskemaid RPG mänge. Maailmas ringi liikudes ei saa kunagi midagi iseenesestmõistetavalt võtta, pidevalt peab olema valvel ja ohud paiknevad iga nurga taga. Mul pole sõnu, kui tohutult ma kardan uusi piirkondi avastades. Silmailu on palju, aga ma kardan tohutult uusi vaenlasi ja kardan surma saada. Kui näiteks Blighttown'is (sügaviku kohale ehitatud laudadest linn) astud kitsast lauast mööda ja kukud kuristikku; või New Londo Ruins'is vaim on seina sees ja tapab su ära korduvalt; või leiad end silmitsi ühe kurikuulsaima bossi Great Grey Wolf Sifiga, kes hoiab enda suus hiiglaslikult suurt mõõka, ja saad surma, siis viskab ikka kopsu üle maksa. Korduvalt on nii läinud, kuidas ma saan surma saades nii vihaseks, et tahaks lausa pulti vastu seina katki visata või teen lihtsalt ragequit'i... Aga vastandina sellele on võidurõõm ja -joovastus nii reaalne ja ehtne, kui sa suudad otsustavas lahingus üle noatera pääseda ja lõpuks bossi ära tappa. Mäletan, kuidas ma hüppasin otseses mõttes toas rõõmust ringi, kui ma tegin üle pika aja lõpuks Ornsteini & Smoughi bossivõitluse ära, sest kurat, kui üks boss on juba haiglaslikult raske, siis kahe bossiga korraga võidelda (kellel on erinevad taktikad) on juba midagi muud.
Dark Souls on sadistlik ja frustreeriv. Aga selle juures on midagi, mis kutsub sind alati tagasi mängima. Eelkõige terav ja täpne võitlussüsteem on sõltuvusttekitav. Uued piirkonnad kutsuvad mind ja uued saladused kutsuvad mind, mida on pikka aega kalevi all hoitud.
Reedel sai õnneks eksamisess minu jaoks ametlikult läbi ja nüüd saab jälle palju aega Dark Soulsile panustada.
Leidsin mõni kuu tagasi gif'i, mis kirjeldab kõige paremini seda mängu. Sellest väljendusrikkamat gif'i annab otsida.
