Esimene hooaeg
Mäletate küll esimese hooaja lõppu? Te ei kujuta ette, kuidas ma irnusin end otseses mõttes laua alla nagu alaarenenud hüään. Viimastel sekunditel, kui nägime esimest korda William Belli. Miks nad kurat selle näitleja valisid? : D Ning kogu selle hüsteerilise naeru käigus tuli meelde üks episood esimese hooaja teisest poolest, kui mainiti Star Treki (ja Spocki). Nutikad tüübid.
Teine hooaegÜha meeldivam oli näha, kuidas Walter ja Peteri "isa-poja" suhe soojeneb. Tegelaste omavaheline keemia tugevnes. Siis jõudis kätte teise hooaja keskpaik, kui Olivia nägi Peterit hiilgamas. Tegelikult ei saa väga öelda, et see oleks suur üllatus olnud, sest sellele vihjati ääriveeri nii tihti ja korduvalt teise hooaja esimeses pooles, et vaataja ilmselt suutis ise killud kokku panna. Mõnes mõttes tead juba külma tõde, aga sisimas loodad vastupidist.. ning kui kätte jõuab tõehetk, siis su suurim hirm täitubki. Aga see, kuidas nn twist esitati, kuidas Olivia nägi teda hiilgamas, oli nii kuradi võimas, et olin pahviks löödud. Lausa nii pahviks, et olin pisarate äärel. Mäletan siiani selgelt seda vaikuse äärel hästi närvilist taustamuusikat selles stseenis. "Please don't tell Peter."
Sellele järgnev episood mitukümmend aastat tagasi oli veelgi südantlõhestavam - Peteri surm meie universiumis ja nii edasi.
Kolmas hooaeg - OJEE CHARLIE!
Vot nüüd ma sain tõeliselt aru, mida Pixie mõtles oma kirjutatu all:
esimese hooajaga alustades poleks ma osanud oodata, kui kaugele alguspunktist jõuavad tegelased nii ajalises kui ka mitmes teises mõttes.
Muidugi, neljanda hooajaga tõsteti latt veelgi kõrgemale, aga see selleks.
Ma olin hullult segaduses kolmanda hooaja alguses. Sel ajal ma kirusin enda sõpradele tihti, kuivõrd mindblown ja omadega metsas olen (suutsin mõnel eksemplaril tekitada huvi "Fringe" vastu ja panna neid seda vaatama, aga see on
irrelevantne praegu). Samas kolmanda hooaja alguses ühes episoodis oli stseen, kus metroo rööbastel üks lilliput plahvatas - pärast seda kirjutasin sõbrale caps lockis: "TRA KUIDAS MA EHMUSIN"
Mindblown olek ei olnud tingitud twistidest, vaid karakteriarendustest. Iseenesestmõistetav, kui esimese kahe hooaja ajal elad vankumatult
meie peategelastele kaasa (või pigem oled nende poolt), aga kolmanda hooaja alguses pöörati see kõik pea peale, sest ma hakkasin mõistma, mida tõi endaga kaasa Peteri röövimine meie universiumi.
Karma is a bitch - at its finest. Ehk miks paralleeluniversiumi Walter sellistel motiividel tegutseb, kuidas nende maailm laguneb, üha sagedamini tekivad musta augu sugused keerised, kuidas meie Walteri ja Peteri suhe on täielikult varemeis.
Kolmas hooaeg oli tõepoolest tervikuna väga fantastiline, nagu eepiline ja kompaktne sci-fi. Nüüd järele mõeldes, ütleks, et koguni lemmikhooaeg.
Anna Torv on teinud suurepärast näitlejatööd meie ja nende Olivia, ning William Belli kehastamisel.
See episood oli unustamatu, kui William Belli hing oli Olivia kehas. Ma naersin kogu aeg, kui ta rääkis, selline näitlejatöö väärib tõesti Oscari auhinda.
Ülemisest stseenist saaks päris hea gifi teha, aga ei viitsinud teha.
Kolmanda hooaja viimased episoodid olid võimsad. Samas kahe universiumi liitmine oli kaval nüke.
Neljas hooaegPole väga kindel, mis neljandas hooajas teiste sõnul halba oli. Pisut laialivoolav - seda kindlasti. Vana "Fringe"i fiiling oli endiselt täiesti olemas ja sellest mulle piisas, et vaatamist jätkata. Ühtlasi oli mul siiralt hea meel, et meie agent Lee sai suurema rolli (kolmandas hooajas oli teda meie pool ainult ühe korra näha), samas kahju, et nende Charlie pühiti ilma mingisuguse seletuseta minema ning ei vaevutud isegi mainima, mis temast sai.
Neljanda hooaja finaaliga sai selgusele paljud küsimused - miks mõned jupid Walteri ajust eemaldati kirurgiliselt ja miks Oliviat süstiti cortexifani-mis-iganes-asjaga. Võiks öelda, et otsad tõmmati kenasti kokku, samas tunnen, et finaal oli kuidagi liiga... "lihtne." Pigem ütleks, et neljandal hooajal kui tervikuna polnud seda suuremat pinget. Aga vähemalt pseudo alatoon oli olemas.
Kahe universiumi "hüvastijätu" ajal poetasin mõttelise pisara.
Ülemise pildi puhul vist ei saa kõige paremini aru, miks ma selle tegin, aga... vaadake lähemalt. :3
Viies hooaeg
Meeleolu, süžee ja karakteriarenduste poolest oluliselt erinevam esimesest paarist hooajast. Kuigi Etta tegelaskuju vastu ei jõudnud mõne episoodi vältel tekkida suurt kiindumust, polnud nii rabatud tema surmast (sry olen vist cold-blooded bastard ehk pseudo) Küll aga, Etta surmast, oli veel kurvem näha Olivia ja Peteri tütre surmaga toimetulekut. Nii suurt konflikti ja lõhestumist peategelaste vahel polnud näha alates teise hooaja keskpaigast, sest kõik olid tõesti... väga omadega metsas. Peter toppis jälgijate seadme endale kuklasse ja läks
walking tallile, Walter trippis ja hakkas tagasi pöörduma oma "juurteni" ja Olivia... :/
Kuigi viies hooaeg oli üldiselt süngema tooniga tõepoolest, suutis Walteri endiselt naerutada. Ühes episoodis keerati asi eriti üle võlli... tema trippimisega. :'D
Kusjuures, esimese hooga arvasin, et tegemist on korea keele tähestikuga ja üritasin seda lugeda.
Muidu oli kena, et tegijad otsustasid viimase hooaja puhul piirduda kõigest 13 episoodiga, millest täiesti piisas. Kuigi jälgijate invasioon polnud alguses nii intrigeeriv, tõmmati otsad kenasti kokku.
Tegijad suutsid edukalt panna arvama, et "the boy has to live" oli Peter, kuni tuli välja, et lapse all mõeldi hoopis anomaaliat. Selle avaldumiseni polnud ma enne kindel, kas viies hooaeg tasub ära. Või pigem, kas viiendal hooajal on tervikuna mõte sees ja kas see pole mitte lihtsalt nn fänniserveering. Jah, tasus ära. Jah, mõte on sees. Well played. Ilus lõpp... hästi kange nukrusevarjundiga.
Walter: Peter, hold onto these tight. Anti gravity osmium bullets. Shoot observers with these and watch them float away like balloons.
Peter: If we shoot them they're dead. Why do we want them to float away?
Walter: Because it's cool.
Igatahes, Fringe sai tänasega vaadatud, kõik viis hooaega ja 100 episoodi. Teekond oli vinge ja esimese hooajaga alustades poleks ma osanud oodata, kui kaugele alguspunktist jõuavad tegelased nii ajalises kui ka mitmes teises mõttes. PTB kasutasid julgeid võtteid, mida ma pole seni ühtegi seriaali vaadates veel kohanud. Originaalsuse mõttes tasus ära, kahju ainult et need osutusid vastumeelseks paljudele vaatajatele.
Saatuse osas loodan, et inimesed ei õpi põhilisi elutarkusi just seriaale vaadates. Põhimõtteliselt nõus, et igaüks on oma saatuse sepp ja saan su pointile pihta. Aga ma ei näinud seda, et 5.hooajas oleks sinu poolt mainitud sõnumit just rõhutatud. Pealegi on olukord keerulisem, kui ainult soovimatutest iseloomuomadustest lahti saamine ja tegemist on siiski 
)
