Filmi läbib üks suur probleem - dialoog on kopeeritud sõna-sõnalt DeLillo kuuldavasti mitte kõige paremast romaanist, mille sõnakasutus kahekõnedes lihtsalt ei sobi filmi meediumisse. Minu jaoks on nii kilplaslik ja laisk (aga algmaterjalile pühendunud?) lähenemine üllatav, kuna Cronenberg on suutnud teha kaks fantastilist filmi raamatute põhjal, mis olid põhimõtteliselt filmilinale kandmatud: Burroughsi "Naked Lunch" ning Ballardi "Crash". Esimene neist on uimastite mõju all loodud segapuder, teine üsna dialoogivaene töö seksuaalfetišismist. Mõlema ekraniseeringu puhul suutis ta kokku panna stsenaariumid, milles leiduv dialoog - hoolimata temaatilistest iseärasustest - mõjub usutavalt ja filmi sobivalt. Niisiis mis takistas tal viia raamatu käsikirjaks mugandamisel sisse drastilisi muudatusi, mis teeks filmi massipublikuile vastuvõetavamaks? Võtsin arvutis romaani lahti, liikusin täiesti suvalise koha peale ja üllatus-üllatus, vestluse sõnastus on vastab sõna-sõnalt filmis kuuldule:
"How could it work? No. The city eats and sleeps noise. It makes noise out of every century. It makes the same noises it made in the seventeenth century along with all the noises that have evolved since then. No. But I don't mind the noise. The noise energizes me. The important thing is that it's there."
"The cork."
"That's right. The cork. This is what finally matters."
Torval was not in sight. He spotted the male bodyguard standing near the cash register, appearing to study a menu. He wanted to understand why cash registers were not confined to display cases in a museum of cash registers in Philadelphia or Zurich.
Elise looked into her bowl of soup, bobbing with life forms.
"Is this what I wanted?"
"Tell me what you wanted."
"Duck consomme with an herb twist."
Ühesõnaga - koopia niigi kehvast originaalist. Film ei ole aga tegelikult halb, lihtsalt häbematult teistsugune - vähemalt visuaalne tõlgendus töötab, sellel on tugev isikupära, kõik on mõnusalt küber, värviline, särisev. See saab muidugi üsna ruttu selgeks, miks "Cosmopolise" romaan tema huviorbiiti nii kähku sattus - tema varasemaid töid läbivad elemendid on siin ju täiesti olemas, näiteks kehade jäik disintegratsioon tehnoloogiast pungil keskkonnas (disintegratsiooni all pean enamjaolt silmis inimkäitumist kui sellist, sest Cronenbergilik perspektiiv eeldab alati, et inimese füüsiline ehitus ei määra kõigest seda, millised me välja näeme, vaid ka seda, kuidas me käitume). Kindlasti oli kapitalism ka midagi, mis pakkus talle uut väljakutset juba ammu läbitallatud territooriumil.
Vaatasin alles paar päevakest tagasi jälle 1996. a "
Crashi" ja sestap üllatas mind "Cosmopolise" puhul, kuivõrd tehnoloogiale vastuvõtlikumaks ta tegelikult muutunud on... kuigi tehnoloogia keskne funktsioon jäi seekord jahmatavalt võõraks. Kui "Crash" käsitleb masinat kui midagi, mis on vähemalt tolle filmi tegelaste puhul primaarseks moonutajaks, luues uusi avausi, penetratsioonipunkte - olles vastutav nende perversse loomuse eest - siis "Cosmopolis"-e arvutijubinad & digitaalelemendid on (lisaks sellele, et nad on äärmiselt põnevad rekvisiidid) justkui peategelase teenistuses, nn väikesed abilised. Eriti limusiin ise, iseenesestmõistagi. Võib-olla on asi selles, et erinevalt ta varasematest filmidest on keha seekord midagi eriti tühja ja olemusetut ning selle tõttu korrumpeerimatut.
Tore eksistentsialistlik draama kütkestavalt väärastavas maailmas. Aga see dialoog, ugh!