Kuna tegu on Sandleri komöödiaga, siis võib aimata, et selles on nõmedaid ja idiootseid momente sama palju kui siilil on okkaid, aga üritades seda paratamatut tõsiasja eirata vaatan ma tõele näkku ja tunnistan, et meeldis. Väga.
Selliste situatsioonikomöödiate puhul, kus õnnelikku elu elava(te) inimes(t)e heaolu tuleb rikkuma keegi kaootilise iseloomuga tola, olen ma juba harjunud nägema, et suurem osa huumorist pumbatakse välja olukordadest, kus keegi ei taha selle tolaga tegemist teha ja ta lihtsalt rikub kõigi meeleolu. Nii on see olnud peaaegu alati. "That's My Boy" puhul oli värskendav, et veidral kombel suhtuti Han Solosse / Todd'i juba algusest peale üsna ükskõikselt, aga kui Donny välja ilmus, võeti ta kohe avasüli vastu, kuigi tegu oli totaalse tolgusega. Kas või see burrito lugu, mis on parajalt absurdne, aga lõpuks vaatavad ikka kõik Todd'i poole ja küsivad, et miks sa lihtsalt uut burritot ei ostnud, aga Donny tegudes ei avalda keegi kahtlust. Todd suisa kommenteerib, et jah, kõige ebausutavam osa selles loos (kes filmi näinud, saab aru).
That's great comedy.

Iseenesest film polnudki mu jaoks liiga nilbe (mul on tavaliselt tugev vastumeel üleliia vulgaarsete naljafilmide suhtes), kui välja jätta tõsiasi, et kiputi tabusid šoki eesmärgil ekspluateerima. Kas või see intsesti teema. Sandleri pasunahääl hakkas, muide, väga ruttu närvidele käima - täiesti ebavajalik ja lihtsalt mitte eriti vaimukas.
See invaliidist strippari BJ moment läks IMO veits liiga kaugele.Aga jah, üks parimaid Happy Madisoni produkte üle tüki aja.