Täiesti nõus eelkõnelejatega, et tegu oli igati lõbusa madistamisega ja kahe + tunni vältel eriti kella kiikama ei kippunud, AGA siiski ei olnud pärast saalist lahkumist päris seda oodatud/loodetud ekstaatilist tunnet. Võib-olla on asi selles, et keegi ei laulnud... (Loodetavasti see viga Avengers 2's - mis esimese osa senist edu arvesse võttes, üsna kindlasti ilmavalgust näeb, parandatakse!) Või siis tuleb mängu see, et käisin filmi vaatamas päeval. Nimelt on mul teooria, et õhtupoolsetel ja/või nädalavahetusele lähenevatel seanssidel on filme lõbusam vaadata, kuna tihtilugu kipub siis saalis viibijate promillitase pisut kõrgem olema, mille tulemusel ka sagedamini naerda müristatakse ja nii jääb sellise massipsühhioosi tulemusel ka filmist/kinoelamusest lõbusam mälestus. + Megahüpervaimustuse puudumises on süüdi ilmselt ka lihtne tõsiasi, et teadmised tegelaste taustalugudest üsna puudulikud on.
Soprano kirjutas:Ma polnud eriti vaimustuses ka Loki'st, loodetavasti järje jaoks vihjatud villain on huvitavam.
Ja siit tuleb ilmselt aasta bänn, aga Loki oli vist mu kogu pundi lemmiktegelane - igatahes nautisin (!quote lostinthemist) teda kaasavaid stseene kõige rohkem. Tom Hiddleston, kes minu meelest võiks sõnaraamatus "perfektse inglise džentelmeni" (njaa, kummaline sõnaraamat) definitsiooni ja näitlikustava pildi inspiratsiooniks olla, mõjus Skandinaavia jumala rollis enda miimika ja maneeridega väga sarmikalt ja piisavalt huvitavalt, et erinevalt tema (sort of) vennast, vaataksin temast hea meelega ka kõiksugu prequeleid ja sequeleid. See ei tähenda siiski, et ma koos ülejäänud saaliga Hulk'i ja Thor'i kasuvenna väiksele vastasseisule kaasa poleks juubeldanud.
+ OLD, aga nunnu:
Spoiler :
Kuigi naljakal kombel on olematu eelarvega sündinud Dr. Horrible ja Captain Hammer endiselt südamelähedasemad tegelinskid kui tasujate seltskond, on mul siiski väga hea meel, et Whedonil lõpuks (ka kassamagneetiliselt) skoorida on õnnestunud!