Heakene küll. Enamus siinsetest asukatest on õpilased, mõned ka kõrgemates koolides. Osa meist on aga tööinimesed, alamliigist „oma ettevõtte juhid“, nende töö kestab tihtipeale ka õhtuti ja nädalavahetustel. Sestap ka varasem lakoonilisus. Pole lihtsalt heietamisaega.
"Absoluutne põhjakiht" pälvinuks 0/10. Mis mulle sinu kommentaaris meeldib, adi, on see, et sa ei piiritle "Metsamajakest" horrori-žanriga, vaid mainid filmindust üleüldisemalt. On filme, mis on nii halvad, et nad on head. On filme, mida vaadates hakkab kahju igast sekundist, mis sa nende peale raisanud oled. Eriti veel siis, kui oled sunnitud seda tegema. Ei liigutanud „Metsamajake“ minus ühtki vajalikku soolikat. Kui vähegi netikommentaare lugeda, siis olla minutaolised nii juhmid, et „ei saanud lihtsalt aru“. Tühja temaga, kellele ma midagi tõestama pean? Ei meeldinud, sellest piisab.
NB! Spoilereid peitma ei hakka.
Wannabe-film. Tahab olla midagi, aga ei ole seda "miskit" minu silmis siiski saavutanud. Midagi jääb puudu ja teisalt on midagi üle. Milleks žanrimääratlus „põnevik“ ja „õudus“, kui see oli üks kehvapoolne nali, ja pigem vaataja arvel? Mina loen ühepunktiarvamustest, et inimesed ei saanud seda, mida žanri järgi vaatama läksid. Pannud horror-komöödia ja asi vask. Tõsimeelne vaimutsemine? Kukkus välja groteskimaiguliselt. Näitlemine oli samuti tahtlikult halb? Mnjah.
Olgu, lisan originaalsuse eest 0,5 punkti.
Blond tibi hunditopisega amelemas. Mmm...? Not. Ma tahaks kihla vedada, millal ehtne zoofiilia filminduse mainstreami jõuab. Topis on kõigest pelk pinnakompamine. Lihtlabane ihupaljastus pole enam ammu huvitav, ei raba. Nüüd on pea iga kolmandas filmis mehe riistvara ripakil. Rahvale peab aga pakkuma järjest šokeerivamat kraami.
Kui peaksin „Metsamajakest“ võrdlema millegi erilisega (arvestades kogu seda haipi, mis selle ümber käib nii siin- kui sealpool kodumaa piire: eriline, teistmoodi, oo, aa, mentaalne orgasm), siis kasutaksin terminit "anti-Inception". Halb-et-pole-naljakas dialoog, lamedavõitu. „Appi-hurraa-tapetakse“ kõlab ka vahedamalt.
Kanepikoll Marty pseudointellektuaalne „ühiskonnakriitika“ on tembitud nii lihtlauseliseks, et tekib tõsine küsimus, kas vaatajat peetakse päris lolliks. Narkots on lahe, millised mõtted sealt tulevad! Pealik on rääkinud, kimub nüüd edasi.
Väidetavalt on filmi pikitud lavastaja ja tema sõprade „killud“. Kohati seosetud „vaimukused“. Kes filmi näinud, kas oskab ära seletada, mida tähendas näiteks stseenikatke ühikatoas:
Kes sind õpetas? – Sinu käest õppisin. Sinu pealt!
Vaevalt teist keegi seda mäletabki. Puhas augutäide, et filmiminutid ikka kokku saada.
Need on ainult mõned mõtted ja katked filmist, veidi pealiskaudses võtmes. Üldisemalt „Metsamajakese“ uuelaadsust analüüsides tuleks veel mitu lehekülge, aga aega pole.
Kokkuvõttes – haip on selleks, et vaatajalt raha kätte saada. Õige ka, see eesmärk on täidetud. Kui rahvas kinos ei käi ja raha otsaga stuudiote kaukasse ei tassi, on varsti mõni neist jälle persekursil. Ajaraisk? Teie otsustada. Raharaisk? Ei, raha peabki raha tegema. Nii et alustage sellest, et viite selle kinno.
