Ma usun, et näiteks 17-aastasele minule oleks sellest filmist parem üldmulje jäänud. Ja mitte ainult sellest, vaid ka kõigist teistest linateostest, mille peamine eesmärk ei ole vaatajat lõbustada. Oleksin koos ilusa pildi-heli ja pisut ebamaise dialoogiga lihtsalt kaasa voolanud. Praegu on kuskil kukla taga väike protsessor, mis pidevalt infot töötleb ja lavastaja poolt kasutatud võtteid analüüsib. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga ma olen seadnud filmile kui
kunstivormile teatud
kunstlikud piirangud. "Elu puu" ei mahtunud sinna ära, samas ei olnud ta piisavalt võimas, et neid piire nihutada.
Terrence Malick on filosoof. Mitte hobifilosoof nagu kõik arutlevad olendid, vaid suure osa oma elust reaalselt sellele alale pühendunud inimene - filosoofiamagister ja endine õppejõud. Mulle jäi mulje, et ta kasutas seda filmi kui vahendit, mille abil kõik "lahtised otsad" mingil kujul materialiseerida...
Universumi sünd, elu tekkimine, päikese kustumine ja sellele järgnev. Elu mõte ja universumi toimimine laiemalt. Meid kontrollivad ja tasakaalustavad ideed-jõud (
nature & grace). Nende mõtete sidumiseks kasutab maisemaid (tõenäoliselt isiklikult kogetud) tundeid nagu armastus ja lein, laste suhe oma vanematega. Kuigi Malick jääb katoliiklasena suhteliselt kitsastesse raamidesse (filmi avanud read Iiobi raamatust ei üritanud algatada diskussiooni, nad tundusid raudkindla postulaadina), oli seda ikkagi liiga palju, et selles kompaktses formaadis (mängufilmis) loomulikuna mõjuda.
Kõige rohkem ärritas "saamise loo" montaaž - sellele järgneva 20 minuti jooksul olin lavastaja peale pahane ja ei suutnud tegevust jälgida.
Kusjuures lõiku kui sellist nautisin. Vajan isegi aeg-ajalt hetke iseendale - sõltuvalt tujust panen mängima ilusad filmid kosmosest, taevast, ookeanist, mägedest; taustaks Brahms, Mahler, Wagner, Haydn, Mansell, Pärt, Tavener, Hovhaness vms. Kuulan ja vaatan kuni mõte umbe jookseb. Aga siin ei näinud ma sellele lihtsalt kohta.Võib kõlada ülbelt, aga tundus odava võttena. Nagu ka mõned muud... korduvad motiivid: objektide ja inimeste tagant päikese kaadrisse püüdmine, jalad rohus ja lainetes, venivad varjud, lendlevad inimesed, pikad kaadrid muutumatu emotsioonidega nägudest. Täpselt samu "kunstipäraseid" nippe kasutab 90% filmitudengeid, kui neid sunnitakse teisel kursusel mingil abstraktsel teemal nagu "elu", "valgus" või "armastus" lühifilmi väntama.
Mina võtan Malicki teost kui visuaalselt eksperimenti... filosoofist filmiarmastaja mõttekatkete sasipundart. Sinna sisse on kootud väga eluline lugu, millest vaataksin hea meelega pikemat versiooni: oma eluvalikuid kahetseva, madala enesehinnanguga, iseenda vihas lõksus oleva isa ja tema pere lugu. Tihti imeb pere vanim laps osa sellest negatiivsest energiast endasse ja annab noorematele võimaluse õnneliku(ma)ks lapsepõlveks. Aga mitte alati...
Hinnet ei hakka panema, sest tunnen, et peaksin selle arvutamiseks kõigepealt mingi uue valemi leiutama.
5/10 - 9/10?PS Mulle meeldib kui võimsalt kõlab filmi eestikeelne pealkiri: "Elu puu"
(kirjutame ikka lahku eks) Kaks lühikest ürgset sõna, mida võis tõenäoliselt kuulda juba rohkem kui kuus tuhat aastat tagasi, nii siin kui sealpool Uuraleid. Ja samas, milline mõttetult väike ajaühik on kuus tuhat aastat "suures plaanis". Ja samas...
kui tähtis võib olla iga sekundedit: see oli esimene arvustus mu uuest sarjast "22 tundi magamata & 2 pudelit veini". Tahtsin kirjavigu parandada, aga nagu polegi teisi... väga vahva