Kuna kell 3 öösel tahtsin magada, siis täna hommikul saan Thori muljetamisega ka jätkata.
Mul olid teatud eelarvamused Thori suhtes, aga kuna Marveli filmid on seni olnud täitsa viisakad, siis midagi halba ka ei osanud oodata, aga et Thor kohe nii halb on, poleks eales uskunud.
Kenneth Branagh ütleb nii mõndagi, aga samas on tegu Hollywoodi produktsiooniga ja just seetõttu ei tohiks imestadagi, et miks režii on võimalikult mittemidagiütlev, igav ja tüütu.
Uskumatu, et pärast kahte Iron Mani pole tootjad ikka midagi ära õppinud. On ikka lambad küll. Kõik režissöörid on erinevad, aga siin on näha, kus seisab Jon Favreau ja Branagh erinevus. Üks on karastunud
hollywood moneymaker, kes teeb oma tööd kvaliteetselt ja teine asetati lihtsalt pukki ja kõik tehti tema eest ära? Milleks teda üldse siis lavastajaks määrata? Ma olen Branagh filme ikka omajagu näinud, aga Thoris polnud teda kui režissööri eriti tundagi. Selline tunne, et keegi teine oli filmi lavastuse eest vastutav.
Ainull Asgardi stseenid suutsid muljet avaldada ka režii poolest. CGI kuningriik oli hirmus tühi. Kogu tegevust leidis aset lossis kahes kolmes ruumis ja siis silla peal. Miks ehitada üles nii võimas linn kui sa seda ei kasuta?
Aga CGI actionstseenid Jotunheimis ja tavalised stseenid Asgardis panid vere keema küll. Kena vaatemänguline vaatepilt.
Lisaks igavale režiile on Thoril klišeedest kubisev stsenaarium. Polnud mitte ühtegi üllatust, sest kõik sammud reedeti ära enne nende teostamist. Ütleme nii, et Thor meenutab kõige enam suureeelarvelist lastefilmi, kus väga pahad võitlevad väga headega, peategelase ja kohustusliku naistegelase vahel tekib punnitatud romantiline suhe, paha on ikka väga paha ja kohe nii paha, et see reedetakse esimeste minutite jooksul ära. Karakterid puuduvad, sest noh lastefilmis pole sügavust vaja.
Isegi muidu alati võluv Portman tüütas kiirelt ära. Mõttetu tegelane. Kahju Portmanist. Ainuke, kes vähegi karakterile omaseid tunnuseid näitas oli Loki, kuigi tema tegelase areng oli nagu ülejäänutegi puhul äärmiselt igav ja etteaimatav. Kõige naljakam oli aga see, et Hemsworthi Thor oli nii ebameeldiv, et ma hakkasin vaikselt lootma, et hoopis Loki on protagonist. Muhe tegelane, näitleja mõjus huvitavalt, kuigi tema tegelane mitte just nii väga.
Nagu terve filmgi oli Thor äärmiselt pealiskaudne tegelane, kellele polnud võimalik kaasa elada.
Thori
best buddies oli täielik naljanumber. Jaapanlane, inglane, brünett naissõdalane ja viiking, kes lihtsalt seisid ja kõndisid kogu filmi aja. Mida Tadanobu Asano siin filmis tegi, jääb mulle mõistatuseks. Kurb, kuidas nii nõrka filmi on palgatud tugevad näitlejad nagu Skarsgard, Portman, Hopkins ja Asano. Kõik tehakse lihtsalt lolliks. Olgugi, et Hopkins oli Odinina väärikas ja
fun to watch.
Actioni kohapealt oli Thor üllatavalt igavamaiguline. Ainult Jotunheim võitlus oli põnev. See Devastator ehk Odini hiiglasest salarelv oli äge

Üldsegi pani imestama, et ühes osas on CGI väga muljetavaldavalt reaalne, aga teises osas jälle väga animatsioonilik ja ülimalt igavalt ära kasutatud.
Aga lõpetuseks ütleks nii palju, et Thor on selle suve rumalaim, pealiskaudseim, klišeeliseim ja igavaim supehero movie.
4/10Pean vist neljandal Piraadil hinnet tõstma
