Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Appi, kui piinlik koht. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi.
That just didn't happen! Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi. Palun saa juba läbi.
- mõtted filmi ajal.
Sisaldab SPOILEREID (samas, järele mõeldes, kas sisutühja filmi saabki spoilida?)Ütlen kohe alguses ära, et ei oodanudki midagi imelist ja keskpärase filmina ei teeks seda ka maha, küll suudeti kõik aga idiootse dialoogi ja veel jubedama
storyline'ga ära rikkuda. Täielik juust.
Ralf kirjutas:samas jäi mulle mõistmatuks, miks on vaja kõik dialoogistseenid ära rikkuda mingi naeruväärse tsirkusega, mida suudaks ainult arengupeetusega inimene nautida?
Häid ja halbu robot-tulnukaid ei huvita muu maailm, vaid ainiti US
and A kindlad linnad, kus peidab ennast maailma parim sõjavägi oma imeliste relavade ja kuulidega koos ühe suvalise tondiga, kel on vist kõrgeim võimalik EGO - tahan seda, tahan teist, ma olen maailmapäästja blablabla. Shia LaBöföföö peab pidevalt kisama, röökima ja kapriisitsema nagu kolmeaastane.
Täiesti
random karakterid, kellel igasugune sisuline vajadust selles filmis esindatud olla puudub. Naistegelane on täiesti mõttetu, kuid ilma 'seksika tüdrukuta' poleks ju filmil mõtet. Loomulikult on just tema boss, "
coolest guy ever", see pahalane ning järjekordne "võtmetegelane".
Naisolevus, puine pesumodell, ei hiilga ka rollisooritusega, samas pole talle ka erilist võimalust antud, sest ainus ülesanne ongi "ilus välja näha", et kanni kolmdees rahvale näidata saaks. Peaosatäitjate vahel keemia puudub, küll paistab see olevat Bay ja Rosie vahel, vähemalt rektaalsest perspektiivist.
Anyhow, ümmarguste tisside eest
1 punkt juurde.
Eriti eepiliselt halb on mingisuguse feminist-karakteri sissetoomine, kes saaks publikut oma stereotüüpse karjumise ja "paikapanemisega" veel enam häirida. (“
You can’t just bring weapons of mass destruction into our atmosphere!”) Kui Buzz Aldrin vaimuhaige ei oleks (ilmselt põhjus, miks ta nõustus filmis osalema), tunneksin ma talle kaasa.
Sündmused hüppavad suvaliselt ühest kohast teise. Kaadrid vahetuvad hirmsa kiirusega, nagu tahaks Bay 157 minuti sisse mahutada palju-palju, samal ajal ei ole filmis sisuliselt mitte midagi peale triviaalse äktsoni, millest küllaltki kiiresti tüdineb. Haigutasin regulaarselt, õnneks suutsid järjest rumalamad ja piinlikumad juhtumised/naljad mind üleval hoida, paraku toimus sama ka minu vererõhuga.
Vastu hakkas ka ajaloosündmuste rüvetamine selle jamaga - Apollo ja Neil, isegi Tsernobõl on rohkem väärt. Muuseas, kes veel ei teadnud, siis tegelikult on radiatsioon ainult tuumajaamas sees (mis näeb välja nagu masinatehas). Enne hoonesse sisenemist pole mingit muret, võib rahulikult kurta kurva saatuse üle, et järgmistel aastakümnetel seal elu pole, kuid sisenedes peavad kõigil ülikonnad seljas olema!
Kõrgelt arenenud robotid, kes suudavad lendavaid tapamasinaid luua, vajavad aga inimesi tööjõuna, sest
god knows, muidu ei saa nad ikka millegagi hakkama! Samuti on pahad alati primitiivsemad, vanad, koledad, roostes ja ilastavad ning peavad rääkima häälega, mis on multikateski omane väärastunud kärnkonnadele.
Füüsikaseadused kehtivad valikuliselt, nii kuul kui pilvelõhkujates: kreenis maja seisab rahulikult paigal, ent isegi ümber vajudes ei purune konstruktsioonid ning vähemalt pooled aknad on alles terved. Majas viibimine ning klaasi sees liugu laskmine päädib vigastusteta, lastepargi temaatikat aitavad kinnistada kontorikorrusele lakke kinnitatud suvalised köied... õnneks ei ole surma ega vigastada saamine selles filmis võimalik, alati ilmub õigel ajal mõni järjekordne päästeingel.
Väidetav "sisu" eksisteerib ainult üksteisele järgnevates sündmustes, filmi pikkuses, robotitel on iga natukese aja tagant vajalik muutuda tagasi autoks, et 50m rusude vahel kimada ning siis uuesti tagasi muunduda.
That makes sense.
Michael Bay naerab meile, samal ajal oma pangaarvet imetledes, rahumeeli näkku.
Kellele Transformerid seni meeldinud on (ka Avataril on fänne

), siis ei ole mõtet minu
rant'i südamesse võtta. Transformerite skaalal pole tegemist ebaõnnestumisega (mõtleme kõik teise osa peale) - 6/10.
Mõni üksik 'ha' koht, mis kergelt tuju rõõmsamaks teeb. Señor Changi homoerootika ja John Malkovichi eest tuleb teine punkt. Ei nautinud,
2/10