Nõustun eelnevatega, et natuke ülehinnatud film. Kuigi mulle väga meeldis, siis midagi jäi veidi puudu - sära ja see salapärane Miski, mistõttu mõjus film üldkokkuvõttena natuke kuiva, igava ja kiretuna, mis on ju iseenesest nii britifilmilik. Võimalik, et see mis puudu jäi, oligi vana hea (khm) ameerikalikkus
Rush oli põnev. Tema tegelaskuju oli lihtsalt suurepärane. Selliseid inimesi tahaks isegi isiklikult tunda, eriti tahaks omada sellist õpetajat/mentorit/treenerit vms. Firth oli laitmatult hiilgav nagu alati. Peaks vist kõik tema parimad filmid ära vaatama.
Mis puudutab Bonham Carterit, siis hakkas vastu nagu alati...Natuke raske uskuda, et ühe kuninga abikaasa päris selline oli. Või vähemalt vajutab antud näitleja igale tegelasele, keda ta kehastab, hoopis mingisuguse teistsuguse pitseri. Praegu meenub paratamatult tema tegelaskuju "Sweeney Todd'is". Mingeid paralleele saab vist maneeris tuua. Kõigis filmides, kus ma teda senini näinud olen, mõjub ta alati vulgaarse ja natuke (või rohkem) hullumeelsena. Ok, selles filmis hullumeelne otseselt ei tundunud, aga vulgaarne siiski. Krt, kas nad tõesti mingit asjalikumat, tõsisemat naisnäitlejat ei leidnud? Raske uskuda, et on nii võimatu leida Bonhamist paremat briti näitlejat.
See film tõestas jällegi, et ma lihtsalt jumaldan
biopic'uid.
Special thanks läheb Beethoveni oivalise pala suurepärasele kasutusele.
Film, mida vaataks kindlasti veel. Kahju, et suurel linal ei näinud, väiksel ekraanil jäi vähemalt minu jaoks märkamatuks see nii kiidetud operaatoritöö.