Nüüd on rohkem selge, kust Šveitsi film Cargo oma suured plaanid võttis. Ei pruukinud, aga väga palju oli liialt sarnaseid kaadreid laevast ja selle sisemusest.
Vaatasin üle pika aja uuesti ja ei pidanud ammustest aegadest pärit heas muljes pettuma. Film on endiselt kõrgel tasemel ulmekas, kas just verstapost, aga ulmefilmide seast soovitatav kindlasti.
Boyle ja Garlandi koostöö pole senini pettumust valmistanud, mistõttu ootan seda enam Romaneki lavastatud ja Garlandi kirjutatud Never Let Me Go-d, mida on juba mitmes kohas taevani kiidetud.
Sunshine on justkui segu kahest stiilist, mis on küll pärit samast žanrist, kuid loo ülesehitust ei sega kordagi ootamatult sisse paisatud horror/thriller nüke. Pigem tuli see kasuks, sest filmis ei leidunud ülearuseid õudustseene või -märke, mis peaksid andma aimu filmi teises pooles toimuva kohta.
Mõtisklus päikesest - nii mõjus pidev päikese läheduse nautimine, selle valguses suplemine ja tähetolmuks saamine. Rahulik, kuid ootamatuid pöördeid täis teekond Maa päästmise poole võttis lõpuks sellised tuurid sisse, et algne mõtisklev õhustik lagunes kildudeks, kuid tükid ei saanud piirutu pimedusega üheks, vaid andsid ka hiljem loole palju juurde.
Visuaalid on muidugi hingematvalt kenad, sest kõik A ja O on päikesevalgus ja selle läbitungiv mõju.
8/10