
Pole küll
The Shawshank Redemption ega
Mystic River, aga hea sellegipoolest:
Ekstsentrilise satiirina alustab film tugevalt, kuid kaotab seejärel osa oma jõust. Tugevate rollitäitmiste näol võib kiita pea kõiki, eriti endale omaselt taas masenduses ja piinades vaevlevat
Tim Robbinsit, kes saab hakkama väga hea, kui mitte öelda suurepärase rolliga, olles taaskord perfektne inimkonna suurima kannataja rollis. Igaüks, kes kunagi sarnases situatsioonis viibinud, võib endas üles leida Robbinsi karakteri. Nagu rusikas silmaauku on ka
William Hurt'i poolt kehastatud taktitu linnapea, kes näeb kõiges ainult personaalset rünnakut.
Kuigi filmi keskmes on keskealine mees ning tema kasvav frustratsioon mõttetu müra vastu, ei pea vaataja ise olema lärmi suhtes ülitundlik, kuna lugu saab vaadata ka üldisemas kontekstis - kuidas inimene on mõjutatav ümbritsevast, mille üle tal puudub igasugune kontroll.
Musta huumoriga ilmestatud film ei jää vajaka ka süžeeliselt. Ainult kiita saab ka kaameratööd, mis leiab just õiged nurgad. Nagu öeldud, kaotas film aga umbes poole peal oma õige tempo ja kahjuks tuli ka liigselt esile toodud romantiline alateema. Vinti pole piisavalt palju peale keeratud, seega ka pisut "prosta" lõpplahendus, mis oleks mõneti põrutavam võinud olla. Teema siiski südamelähedane.
Huvitav, aga mitte täielikult rahuldav,
8+/10
