Postitas Jolt » 20. Märts 2010, 12:26
Flandersui gae/ Barking Dogs Never Bite
Joon-ho Bong lavastajadebüüdis on olemas kõik need jooned, mis tema järgnevate filmidega järjest selgemini kinnistunud ja vähemalt minu jaoks selgemalt temalikeks muutunud. Žanrite segamine ja must huumor, mis käib mööda seda peenikest piiri, mis paneb vaataja üheaegselt naerma ja punastama.
Barking Dogs mõjus väga värskendavalt ka hoolimata sellest, et olen juba mõnda Joon-ho Bong'i hilisemat filmi näinud ja äratundmisrõõmu oli mitmel hetkel. BDNB'l ei ole mingit selget kolme vaatust ega tavapäraselt ülesseatud konflikte. Puuduvad liiga konkreetsed peategelased ja otsene armastuslugu, kuigi sarnane pinge on kindlalt olemas. Ja eelloetletule vaatamata on Barking Dogs'l väga selgelt jälgitav sisu ja karakterite arengud.
Loo keskmes on ühe kortermaja elanikud/asukad ja, nagu pealkirjast järeldada võiks, ka koerad. Lugu on algab väga lihtsalt, haukuvatest koertest ärritatud peategelane üritab meelerahu saavutamise nimel midagi ette võtta. Ja umbes kolm minutit hiljem on musta huumorit külluses. Muhedad karakterid, võlvad osatäitmised, võrdlemisi nappide vahenditega on palju saavutatud.
Ja, mitte et see enne juba ennegi ilmne poleks olnud, aga ma olen totaalselt armunud Du-na Bae'sse.