Jahhh, pean Ralfiga nõustuma. Wolfman oli minu jaoks pettumus, sest kogu film toetus vanale klassikule arvatavasti liiga jõuliselt. Õiget võrdlust ei oska küll tuua, aga võiks tegelikult ju arvata, milline klassikalise libahundu film õigupoolest oli. Wolfman oli kohati lünklik, väljaarendamata, liiga kližeeline ja kiirustamismaiguga. Nende koosmõjul tabasin end keset filmi mõtlemast, et see film ei paku ju mitte mingit elamust ja midagi sellist mulle tavaliselt seansi ajal pähe ei karga.
Aga oli ka meeldivat. Libahundi välimus kannatab kriitikat peaaegu kogu filmi, kuid viletsvõitu või lihtsalt võlts CGI rikkus hundi olemust, kui too keset metsa või tänavaid ringi sibas. Näitlejad ei olnud õnneks kohmetud vms ja seda poleks selliselt ansamblilt oodanudki. Hopkinsi õelust täis nägu on kuldaväärt, aga Del Toro jäi vanameistri kõrval veidi kahvatuks, ent mitte häirivalt. Weavingu Abberline osutus täitsa toredaks tüübiks. Huvitav, mida küll tema saatuse kohta taheti öelda?

Seguel? Nääähh....
Mis siis veel? Ahjaa, 19. sajandi Inglismaa hõngu suudeti ekraanile tuua nii vaadetelt kui ka visuaalselt väga lummavalt. Libahundiks moondumise protsess hullumajas meeldis väga ja üldse kippus mulle istuma hullumajaga seostuv rohkem kui kogu ülejäänud film. Mõned stseenid libahundist tabasid ka otse märki, kuid ainult sellest jääb selgelt väheks.
Wolfman on otsast lõpuni ettearvatav hullupööra vanamoodne lugu, mis ei paku kahjuks innovaatilist lähenemist, mida film tegelikult väga vajas.
5/10
Mina kippusin enne esmast libahundiks moondumist magama jääma, mis on minu puhul ennekuulmatu ja Spell jäi õige väheseks tukkuma pärast linnas toimunud madinat.
