Antikristus
Antichrist
62. Cannes´i rahvusvahelise filmifestivali skandaalseim film!
Tänapäeva ühe tunnustatuma filmilavastaja Lars von Trieri lummav teos "Antikristus" on suurejooneliselt kaunis, müstiline, õudustäratav ja ülimalt kaasahaarav.
Leinav abielupaar (Charlotte Gainsbourg ja Willem Dafoe) naaseb oma metsasügavuse eraldatuses paiknevasse suvekodusse Eden, lootes ürgse looduse rüpes hingehaavadele leevendust saada. Paraku võtab loodus võimust ja halb, mida maale sõites loodeti parandada, moondub vapustavaks õuduseks...
Moodsa filmikunsti meisterlik ristsõnakoostaja Lars von Trier esitab "Antikristuses" keerulisi ja konksuga küsimusi, mängides halva ja hea maitse piiril, laenates ühel käel visioone Tarkovskilt ning teisel käel Hitchcockilt, unustamata ka kadunud Ingmar Bergmanit. Pärast filmi esilinastust tänavusel Cannes'i filmifestivalil puhkesid ajakirjanduses von Trieri uuslavastuse üle tormilised vaidlused. Lars von Trier teeb filme, mis pakuvad alati palju kõneainet, neid kas jumaldatakse või vihatakse. Ka värskeima linateosega jätkab ainulaadse filmikeelega Taani päritolu režissöör vaatajate irriteerimist.
Cannes'i festivali žürii andis üksmeelselt parima naisnäitleja Kuldse Palmioksa filmis ülima hingestatusega Naist kehastanud kaunile prantslannale Charlotte Gainsbourg'ile.
http://www.kino.ee
Täielikku tutvustust loe siit.
Antikristus
Moderaator: Meeskond
25 postitust
• 1. leht 2-st • 1, 2
Postitas rauls » 17. Oktoober 2009, 19:09
Valus film. Ei olnud kerge vaatamine. Vahepeal läks asi üsna räigeks. Kõige hullem koht oli see, kus naispeategelane
Vähemalt visuaalne külg oli tasemel. Selles suhtes olid mõned kohad päris põnevalt lahendatud. Aga jah, nii palju räigust sisaldavat linateost saab väga harva nähtud. Naljalt teist korda "Antikristust" enam ei vaataks algusest lõpuni.
6/10
Pole ime, et film on nii skandaalne.tegi endale kääridega "veidi" haiget.
Vähemalt visuaalne külg oli tasemel. Selles suhtes olid mõned kohad päris põnevalt lahendatud. Aga jah, nii palju räigust sisaldavat linateost saab väga harva nähtud. Naljalt teist korda "Antikristust" enam ei vaataks algusest lõpuni.
6/10
-
rauls - Ristiisa
- Postitusi: 4385
- Liitunud: 27. August 2008, 23:34
-
Trash - Ristiisa
- Postitusi: 909
- Liitunud: 06. Märts 2009, 00:37
Antikristus
Postitas Jugandi-Oja » 30. Detsember 2009, 11:19
Tänapäeva ühe tunnustatuma filmilavastaja Lars von Trieri lummav teos "Antikristus" on visiooniderikas Tarkovskile ja Hitchcockile omaste ülimalt kaasahaaravte, õudustäratavte ja suurejooneliselt kaunite kaadrite poolest. Moodsa filmikunsti režissööi- ja stsenaristimeistrit Lars von Trier´i võib ainult tema võrratu ande pärast jumaldada ja samas ka kadestada. Tema mõttelend on piiritu. Oma osa selle filmi ülimasse headusse andis ülima hingestatusega Naist kehastanud kaunis prantslanna Charlotte Gainsbourg. Meest kehastanud Willem Dafoe sujus sünkroonis Charlotte Gainsbourg´ga ühte konteksti, andes sellele ainulaadsele filmile just selle jumalikkuse ja jumaldatuse. Miks Lars von Trier´i filme vihatakse ning miks jumaldatakse? Vastus on üks. – see ongi reaalne ELU!
Filmi algus on jumalik. Me tahame neid näha. Nad räägivad, naervad, kõik on tore. Me ei oskagi nagu midagi muud tahta. Me ei oskagi midagi muud oodata ja me ei tahagi, et midagi muutuks. Sest see on nii põrgulikult hea……armatseda!
Seda filmi edasi vaadates tekkis tahtmatult assotsioon, et nende peategelaste minevik on jõudnud seljataha, mida nad mõlemad kirglikult nautlesid. Suguiha on nagu palavik - ta sünnib ja sünnib ja sünnib…., ilma et meie tahtel oleks sellega midagi tegemist. Ja siis tuli see miski. Miski, mida nad ei osanud oodatagi. See tuli nende ellu ja lihtsalt keeras seal kõik pahupidi. Tekkis väiksemgi lootus, et kõik pole veel kadunud. Kuid tõsi küll - kõik polnud kaugeltki enam endine.
Tõelist valu, mis on südames, ei annagi pisaratega välja nutta, sest kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad. Millegipärast arvavad paljud, et pisarad on vesi mis voolab silmist, kuid tegelikult on see veri mis purskab südamest. Liiga tihti me ei näegi, mis meie ümber toimub. Oleme liiga hõivatud ainult meile ainuomaste vajaduste rahuldamisega - suguihaga. Ja siis on kõik järsku läinud. Liiga tihti me jääme hiljaks, et öelda: „Anna andeks ma tegin vea.“ Mõnikord tundub, et me teeme haiget just meie kõige lähedasematele, kellele me peaksime pühendama enim tähelepanu kui üldse kellelegi muule. Teod, mis tegid eile, mõjutavad seda, mida teed homme.
Pole midagi valusamat, kui pettuda armastatud inimeses, tema „omalaadses“ tahtmises aidata. Eks valust oska kõik jagu saada, peale selle ainsa, kes seda tunneb. Vihkamine on õilis tunne - selle taga on armastus! Kurb kui kellestki, keda sa tunned, saab keegi, keda sa tundsid. See, mis juhtus ja juhtuma pidi, ei saanud neile enam rohkem haiget teha, kui see, mida me sellest ise arvame. Tõeline tuimus on tunne, mis tekib vaid siis, kui kaaslane on nii tugevalt haiget teinud, et miski ei tee enam suuremat valu. Tänapäeval on ka sõnad taparelvaks. Üks asi on öelda, aga teine tunda. Me arvame, et tema on see õige, sa tahad teda - sa saad ta! Sa oled koos temaga ja avastad, et miski pole enam õige.
Inimene suudab palju, uskumatult palju, kui ta vaid tahab. Saatust pole olemas, iga inimene kujundab enda "tulevikku" ise. Tugevad inimesed on sageli kõige õrnema hingega, sest see väline tugevus on neil kujunenud suure valu ja kannatuste tagajärjel. Mina pole kivist, sina pole kivist, tema pole kivist, meie, teie, nemad pole kivist. Me kõik tunneme valu. Üks hullumeelsuse hetk võib muuta KÕIKE! Sest kogu meie olemus on meie mõtete tulemus. Pole sellist asja nagu teine võimalus. On üks ja ainus, tee seda hästi. Ja SEDA tehti.
Tehtut ei saa enam olematuks teha. Siis saigi viimaks öeldud kõik näkku, kuid näkku öeldes see peabki minema südamesse. Õnn on võrreldav langeva tähega - mõlemad kaovad enne, kui oleme jõudnud silmagi pilgutada. Keha kannatab ju ainult oleviku pärast, hing kannatab aga nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku pärast. Meie alguse ja lõpu vahel on vaid petlik sekund.
Vahest rikume hea, tahtes parimat. Tahtes parimat - rikume KÕIK. Sõda võib pidada ka laua taga ja oma sõnadega armsamat tummaks pommitada. Kuid võib ka võikamalt.
Film lõpebki Tarkovskile omaselt - minevik vaikib ja tulevik kaob pimedusse. Kuid mineviku vari jälitab meid kõiki ja kõikjal.
Ära nuta sellepärast, et see film nii võikalt lõppes vaid naerata, et seda harukordset filmi üldse nägid.
Retsenseerinud: Maire Jugandi-Oja,
Tallinna Tehnikaülikooli IT-tarkvara diplomeeritud magistrikraadiga insener, aastast 1979;
Tartu Ülikooli Suhtlemispsühholoogia diplomeeritud magistrikraadiga psühholoog, aastast 1996;
Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlane, aastast 1973.
Filmi algus on jumalik. Me tahame neid näha. Nad räägivad, naervad, kõik on tore. Me ei oskagi nagu midagi muud tahta. Me ei oskagi midagi muud oodata ja me ei tahagi, et midagi muutuks. Sest see on nii põrgulikult hea……armatseda!
Seda filmi edasi vaadates tekkis tahtmatult assotsioon, et nende peategelaste minevik on jõudnud seljataha, mida nad mõlemad kirglikult nautlesid. Suguiha on nagu palavik - ta sünnib ja sünnib ja sünnib…., ilma et meie tahtel oleks sellega midagi tegemist. Ja siis tuli see miski. Miski, mida nad ei osanud oodatagi. See tuli nende ellu ja lihtsalt keeras seal kõik pahupidi. Tekkis väiksemgi lootus, et kõik pole veel kadunud. Kuid tõsi küll - kõik polnud kaugeltki enam endine.
Tõelist valu, mis on südames, ei annagi pisaratega välja nutta, sest kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad. Millegipärast arvavad paljud, et pisarad on vesi mis voolab silmist, kuid tegelikult on see veri mis purskab südamest. Liiga tihti me ei näegi, mis meie ümber toimub. Oleme liiga hõivatud ainult meile ainuomaste vajaduste rahuldamisega - suguihaga. Ja siis on kõik järsku läinud. Liiga tihti me jääme hiljaks, et öelda: „Anna andeks ma tegin vea.“ Mõnikord tundub, et me teeme haiget just meie kõige lähedasematele, kellele me peaksime pühendama enim tähelepanu kui üldse kellelegi muule. Teod, mis tegid eile, mõjutavad seda, mida teed homme.
Pole midagi valusamat, kui pettuda armastatud inimeses, tema „omalaadses“ tahtmises aidata. Eks valust oska kõik jagu saada, peale selle ainsa, kes seda tunneb. Vihkamine on õilis tunne - selle taga on armastus! Kurb kui kellestki, keda sa tunned, saab keegi, keda sa tundsid. See, mis juhtus ja juhtuma pidi, ei saanud neile enam rohkem haiget teha, kui see, mida me sellest ise arvame. Tõeline tuimus on tunne, mis tekib vaid siis, kui kaaslane on nii tugevalt haiget teinud, et miski ei tee enam suuremat valu. Tänapäeval on ka sõnad taparelvaks. Üks asi on öelda, aga teine tunda. Me arvame, et tema on see õige, sa tahad teda - sa saad ta! Sa oled koos temaga ja avastad, et miski pole enam õige.
Inimene suudab palju, uskumatult palju, kui ta vaid tahab. Saatust pole olemas, iga inimene kujundab enda "tulevikku" ise. Tugevad inimesed on sageli kõige õrnema hingega, sest see väline tugevus on neil kujunenud suure valu ja kannatuste tagajärjel. Mina pole kivist, sina pole kivist, tema pole kivist, meie, teie, nemad pole kivist. Me kõik tunneme valu. Üks hullumeelsuse hetk võib muuta KÕIKE! Sest kogu meie olemus on meie mõtete tulemus. Pole sellist asja nagu teine võimalus. On üks ja ainus, tee seda hästi. Ja SEDA tehti.
Tehtut ei saa enam olematuks teha. Siis saigi viimaks öeldud kõik näkku, kuid näkku öeldes see peabki minema südamesse. Õnn on võrreldav langeva tähega - mõlemad kaovad enne, kui oleme jõudnud silmagi pilgutada. Keha kannatab ju ainult oleviku pärast, hing kannatab aga nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku pärast. Meie alguse ja lõpu vahel on vaid petlik sekund.
Vahest rikume hea, tahtes parimat. Tahtes parimat - rikume KÕIK. Sõda võib pidada ka laua taga ja oma sõnadega armsamat tummaks pommitada. Kuid võib ka võikamalt.
Film lõpebki Tarkovskile omaselt - minevik vaikib ja tulevik kaob pimedusse. Kuid mineviku vari jälitab meid kõiki ja kõikjal.
Ära nuta sellepärast, et see film nii võikalt lõppes vaid naerata, et seda harukordset filmi üldse nägid.
Retsenseerinud: Maire Jugandi-Oja,
Tallinna Tehnikaülikooli IT-tarkvara diplomeeritud magistrikraadiga insener, aastast 1979;
Tartu Ülikooli Suhtlemispsühholoogia diplomeeritud magistrikraadiga psühholoog, aastast 1996;
Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlane, aastast 1973.
- Jugandi-Oja
- Teadmata kadunud
- Postitusi: 11
- Liitunud: 19. Detsember 2009, 22:44
Postitas LiveForThis » 30. Detsember 2009, 20:43
Eeee, kaks sama posti ju, Jugandi-Oja.
Miks siis nii?
Miks siis nii?
-
LiveForThis - Ristiisa
- Postitusi: 4911
- Liitunud: 28. Juuni 2008, 15:25
- Asukoht: Tallinn
Postitas lostinthemist » 30. Detsember 2009, 20:44
Ma üldiselt pooldan skisofreeniat, "Fight Club"is oli see ju eriti kick-ass, aga siinne iseenda tsiteerimine ajab juba kukalt kratsima..?
-
lostinthemist - Ristiisa
- Postitusi: 2195
- Liitunud: 02. Veebruar 2006, 01:43
- Asukoht: Lõuna-Korea
Postitas kbong » 13. Jaanuar 2010, 22:04
Kui kohtuvad kandiline inimmõistuse ratsionaalsus ja looduse kaootilisus ning kõige selle keskele on ära eksinud Mees ja Naine ei ole tulemus kindlasti kaunis vaatepilt. Trier aga suudab! Ega seda filmi jõhkrate stseenide pärast ei materdata, vaid hoopis ei taheta, vastupidiselt Trier'ile, tunnistada inimloomuses peituvat ürgset kurjust. 9/10
-
kbong - Ristiisa
- Postitusi: 1882
- Liitunud: 25. Detsember 2005, 20:14
- Asukoht: Tallinn
25 postitust
• 1. leht 2-st • 1, 2
-
- Statistika
-
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 64 külalist
