Frank

[Soprano]

Frank
Frank (2014)

Frank on salapärane bändiliider, kes kiirgab loomingulisust ja pillub näiliselt ilma igasuguse pingutuseta uusi laule muusikalise koosluse repertuaari. Aga ta kannab suurt papjeemašeest pead, mis varjab tema nägu ja võib-olla ka tegelikku olemust, jättes kummitama küsimuse: kes on Frank ja mis peitub tema peas?

Jon on noor ja roheline muusik/helilooja, kes satub juhuslikult mängima klahvpille Franki avangardistlikku bändi. Ta postitab teiste teadmata videosid ja säutse bändi uue albumi lindistuselt interneti avarustesse. Need äratavad huvi kummalise ansambli vastu ja nad kutsutakse mainekale indiemuusika festivalile esinema. Kas aga Frank ja tema muusikud elavad kuulsuse üle?

"Frank" katsetab, kui palju absurdsust võib mahtuda ühte täispikka mängufilmi ja pakub publikule põhiliselt pisaraid naerust, aga mitte ainult. Paeluvad muusikalised numbrid on elavad esitused võtteplatsilt.

Üle mõistuse humoorika filmi nimiosas teeb näitlemistrikke Michael Fassbender, Joni kehastab tõusev täht Domnhall Gleeson, kaasa lööb ka üks maailma lahedamaid näitlejatare Maggie Gyllenhaal.

http://elektriteater.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Köitvaim on filmi esimene pool, kus Jon elab Franki ning tema sama imelike kolleegidega ühe katuse all ning neid tasapisi tundma õpib, kuid see-eest tulevad just kõige lõpus esile loo süngemad varjundid. "Frank" pole vaid komöödia ühe kentsaka bändi ettevõtmistest, vaid ka draama vaimuhaigusest. Film tõstatab antud teemat aga üsna viimasel hetkel ja üsna pealiskaudseltki, nii et kohati mõjub see kergemeelse järelmõttena, millest on kahju, sest seos hullumeelsuse ja loomingulise geniaalsuse vahel on põnev motiiv.
Arvustus

[Jolt]

Minu jaoks see film nii selgelt kaheks osaks ei pudenenud. See vaimuhaiguse motiiv oli "Frankis" üsnagi algusest ja kuigi on tõsi, et seda käsitleti läbi filmi küllaltki pinnapealselt ja võibolla isegi veidi kergekäeliselt, siis vahelduseks polnud mul selle vastu midagi. Sest see on nii pagana sügav ja sünge teema, et kui sellele oleks panustatud veidigi enam neelanuks see kogu ülejäänud filmi endasse. Ja noo, neid reaalsustajuga kimpus olevate inimeste pusimisest pajatavaid filme on meil igasugustes erisugustes variantides. Mul oli väga hea meel, et "Franki" puhul oli fookus suunatud hoopis teistele teemadele ja tegu on palju helgema tükiga.

"Franki" läbivaks teemaks on imho anne - kas tegu on puhtalt tahtmise ja piisavalt pika tööga täpseks lihvitud oskusega või on anne midagi enamat, mida ei ava mitte ükski "beebikool", eluraskus ega statistiline numbrite maagia. Minu jaoks on oma olemuselt tegu vast ühe parima kokkuvõttega, kuidas on kogu täiega pühenduda mingisse (loovasse) ettevõtmisesse, olemata lõpuni kindel, kas tegu on õige valikuga. "Frank" räägib looja suhtest oma loominguga, läbi ebakindluse millega Soronprfbs lindistamise käigus maadleb (miks on pea'et alati nii et kunstigeeniused on selle sildi külge saanud alles tagantjärgi). Kuidas on üleüldse midagi luua, saamata mingit tagasipeegeldust kuulajatelt. Ja selle tõttu tundubki mulle "Franki" hulluse käsitlus täitsa piisav.
Ja kuigi see kõik võiks väga vabalt mõjuda raskelt ning rusuvalt (ja siis me räägiks ilmselt Oscaritest ja ütleks, et tegu on ühe parima filmiga, mis kajastab bändide loomeprotsessi) siis Frank on hoopiski mõnusalt tempokas ja kerge, vahval moel ekstsentriline ning mõjub kõike kokkuvõttes positiivselt.

Igatahes, filmimaailm on juurde saanud veel ühe ülimalt armastusväärse pseudobändi. Filmi lõppedes oli tahtmine tulemasin tööle klõpsaja ja ümiseda I Love You All.