Postitas filmiarvustus » 28. Aprill 2014, 08:20
2005. aastal tegi Austraalia näitleja Jennifer Kent kümneminutilise lühifilmi nimega "Monster", mis rääkis klassikalise loo koletisest kapis ja voodi all. 2014 aasta HÕFF tõi vaatamiseks värskelt valminud täispika versiooni "The Babadook" samadelt tegijatelt ning tulemuseks on suurem üllatus, kui ma valmis olin. Kickstarteri abiga valminud film annab lasteraamatule õudsed ja tumedad toonid, mis tulevad meelde pimedatel ja vaiksetel öödel, kui üksinda kodus.
Raske uskuda, et klassikaline koletis kapis lugu saaks olla midagi originaalset ja hirmutavat, kuid Austraalia lavastaja Jennifer Kent on suutnud sellise filmi tõepoolest kokku panna. Tegemist on äärmiselt meeldejääva õudusfilmiga, mida saadab värskendav ja originaalse lähenemine juba tuhat korda tehtud aspektidele. Lavastaja suudab luua tõeliselt hästi mõjuva atmosfääri, kus suurt rolli mängib ema ja poja koduks olev vana maja. Terve hoone muudetakse staatiliseks õudusunenäoks, kus iga vari on potentsiaalne oht. Filmi tugevus siiski ei ole ainult peidus pimedates nurkades ja õõvastavas lasteraamatus, vaid hoopis narratiivis, mille hästi kirjutatud käsikiri ekraanile toob. Üllataval kombel on tegemist hoopis armastuslooga ema ja poja vahel, keskendudes nende omavahelisele sidemele ning lapsevanema enda lapse taasavastamisele.
Terve tegevustik toimub inimese kodus, kus iga vari nagu elaks ning igasugune kummitus või deemon paneb pigem kahtlema Amelia vaimses tervises kui milleski üleloomulikus. Õõvastust tekitab hirmu ja leina kooslus, mis koos väsimuse ja psühholoogilise terroriga loob situatsiooni, kus kõik on võimalik ning oma kodu enam ei ole turvaline. Oht ei pruugi olla see, mille eest ennast kaitstakse. Loo plussiks on madal eelarve, mis ei lase teosel muutuda liiati toretsevaks (nagu "Astraal" või "Kurja kutsumine"), vaid annab võimaluse jääda tihedalt ja emotsionaalselt fokuseerituks. Minu jaoks muutuski film suurepäraseks momendil, kui noor Samuel tõi sisse tugevad emotsioonid ja meeldejäävad stseenid ("I love you, mom. I know you don't love me. The Babadook won't let you!").
"Babaduuk" laenab tugevalt juba tuntud õudusfilmide klassikutelt nagu "Poltergeist", "The Exorcist", "The Nightmare on Elm Street" ja "The Shining", kuid toob midagi sisse ka uuematest filmidest nagu "Sinister" ja "The Conjuring". Olgugi, et film ei too mitte midagi uut, ei takista see olla originaalne. Mõlemad peaosalised on oma rollides täiesti suurepärased, eriti noor Noah Wiseman, kuid ka pereema rollis olev Essie Davis ei jää kaugele maha. Tugevalt ebamugavatest stseenidest on kindlasti kõige tugevam moment, kus Babaduuk leiab endale tee Amelia ja Noahi tuppa ja siis nende voodi juurde, mis muutis terve suure kinosaali vaikseks ja õhku ahmivaks massiks. Kahjuks ei saa mööda ka miinustest, miks see film ei ole tõeline meistriteos. Viimased veerand tundi filmist muudab oma suunda väga drastiliselt ning jättis nii mind, kui ka paljud teised, pead kratsima, et mis siis tegelikult juhtus ja mis/kes see Babaduuk tegelikult on. Selline lahendus ei olnud filmile vääriline ja minu jaoks suur pettumus. Lõpetuseks julgen öelda, et tegemist võib-olla aasta 2014 ühe parima õudusfilmiga.
Filmile hindeks tuleb korralikud seitse punkti. 7/10