Postitas filmiarvustus » 09. Veebruar 2014, 15:34
Arnaud des Pallières on suhteliselt tundmatu lavataja, kelle tähetund saabus eelmisel aastal koos karismaatilise Mad Mikkelseniga filmis "Michael Kohlhaas". Lugu põhineb samanimel raamatul, mille autoriks on Heinrich von Kleist, Saksamaa tuntud kirjanik. Raamat on sedavõrd rahvuslik, et sellest on eelnevalt valminud veel neli filmi: "Michael Kohlhaas" (1937), "Michael Kohlhaas - Der Rebell" (1969), "Michael Kohlhaas" (1969) ja "The Jack Bull" (1999). Eepose tundega lugu omab ajastut väärtust õiglusest ja sõnapidamisest.
Prantsuse- ja saksakeelne ajalooline draama ei ole sobilik laiemale publikule. Segase asukoha ja ajaga film on tugevalt staatilise olekuga, kohati natukene igav ja puuduliku käsikirjaga. Tempo on liiga kontrollitud ja loomulik hingamine täiesti puudu - tundub rohkem raamat kui film. Tegevustik on tihti liiga kuiv ja karakterite mured/probleemid on väga vähe rõhutatud. Käsikirja puudus tuleb enim välja liiga väheses dialoogis, mis suures osas on ülesse ehitatud pikkade kõnede ja monoloogide peale. Peaosaline Mads Mikkelsen on alati ja igavesti puhas elegants, kelle näitleja võimetes ei ole kahtlust. Kahjuks antud roll ei ole mehele kõige sobivam, sest Mads on äärmiselt moodne ja kõigutamatu olekuga mees, kes on terve filmi jooksul kohast ja ajast väljas.
Räägitav lugu on tohutult võimas ja kaasahaarav emotsionaalne seiklus. Täis tugevat kirge ja õiglusetunnet, omab teos mõjukat ja õpetlikku sõnumit, mis on ajastu kindel - õigluse nimel tasub võidelda. Hoolikalt valitud looduslikud kohad ja ilmastik peegeldab imehästi ajastut ja teose tunnetust kui ajalooline draama. Lavastaja suudab vältida väsitavaid ja tüütuid kližeesid, keskendudes ainult loole ning selle tähendusele. Muusika on mõnusalt maitsekas ja piisavalt tagasihoidlik, et mitte loolt tähelepanu tõmmata. Vähene dialoog, mis filmis on, kulgeb sujuvalt, loomulikult ning on sügava tähendusega ja nauditav kuulata.
Huvitav aspekt, mille lavastaja teose juurde toob, on neutraalne kujutluspilk, mille kaudu film jääb kõrvaliseks objektiivseks vaatlejaks ega sekku loo kulgemisse. Kiitust väärib lavastaja oskus teha väga verine film ilma vägivallata. Igasugune veristamine toimub väljaspool ekraani, kuid selle mõju tuuakse sisse sellisel kujul, et jääb mulje tugevast vägivallast. Paraku on sellisel tugeva õiglustundega lool ainult üks võimalik lõpp, kuid see tuuakse ekraanile rahulikult, uhkelt ning stiilselt. Äärmiselt pikk katkestamatu võte on sedavõrd kütkestav ja närviline, et hoidsin selle kestvuse jooksul hinge kinni. Lõpetuseks peab ütlema, et "Michael Kohlhaas" on tugev draama, kuid mitte midagi eriliselt märkimisväärset.
Teosele hindeks annan korralikud seitse punkti. 7/10.