Ainuke suurim muutus võrreldes nii "Kääbiku" kui ka Tolkieni maailmas samal ajal toimunuga on Taurieli lisamine ja siis tema ja Kili vaheline "Mul võib ükskõik mis püksis olla!” armastus.
See on juba ammu selge, et "Kääbiku" film ei ole "Kääbiku" adaptsioon ning väide, et "mis mõte on teha 300lk-st film" on täiesti asjatundmatu ja lihtsalt PLAIN WRONG.
Jacksoni teeb "Kääbikuga" seda, mida ta ei saanud saavutada "LOTR"-ide puhul - panna filmi sisse kõik, mis raamtus oli.
"Kääbiku" puhul on filmides sees kõik, mis on nii raamatus kui ka Tolkieni lugematutes lisades, mis kirjeldavad samal ajal Keskmaal toimunut ja ka seda, kuhu kurat Gandalf "Kääbiku" romaanis kogu aeg kadus.
Jackson on fänn ja "Kääbiku" filmid on fännifilmid. Romaani 3 akti lavastada kolmeks filmiks on raske ülesanne, sest kõigil filmidel puudub tavalisele filmile omane ülesehitus. Tavaline ülesehitus (sissejuhatus, arendus, kulminatsioon-lõpp) tuleb kokku siis kui vaadata kõik kolm "Kääbiku" filmi järjest.
Samas suured propsid Jacksonile selle eest, et ta üldse eksperimenteerides proovib teha midagi uut, sest juba tonaalselt ja muinasjutulikult on "Kääbik" hoopis teistsugune. Kui "LOTR" oli nagu pime keskaeg ja väga muinasjutu hõnguga täis pimedust, siis "Kääbiku" puhul on arvestatud, et see maailm ei vaja enam tutvustamist, vaid hoopis mütoloogia põhjal laiendamist.
Muidugi on filmi jaoks vahemaid ja ajakulu vähendatud ning sündmused leivad aset valel ajal jne. Aga see kõik on ühel eesmärgil - mitte lavastada adaptsiooni, vaid Tolkieni loomingu suhtes väikest, aga filmi jaoks ülisuurt osa tema legendaariumist.
NÄITEKS:
Dol Gulduris toimunu sai alguse enne "Kääbiku" sündmusi ja Gandalfi ei vangistatud.
Sama hästi oleks võinud filmi proloog olla veel pikem - Gandalf läheb Thorini isa Thraini otsima ja leiab ta Dol Guldurist, saab võtme ja kaardi ning mõistab, et varemetes pesitseb necromanceri nime alla peitunud Sauron. Gandalf kohtub Thoriniga ja ei räägi talle tema isa saatusest. Nad asuvad hiljem Kääbiklast teele. Proloogi lõpp.
White Council keeldub Sarumani mahitusel Dol Gulduri ründamast. "Kääbiku" ajal läheb Gandlalf uuesti Dol Guldurisse ja paljastab veel väga nõrga Sauroni, kes pärast White Councili ühist rünnakut Dol Gulduri vastu põgeneb Mordori. See võib olla ka kolmandas filmis. Vot see oleks äge.
Ja no Azog suri tegelikult pärast käe kaotamist ning Dol Gulduri vägesid ja päkapikkude jahtimist juhtis tegelikult tema poeg Bolg.
No siis võib õiendada, et enamus armeest ei saabunud Dol Guldurist, vaid hoopis Gundabadi mägedest Bolgi juhtimisel.
Samas see viis, kuidas Jackson on Tolkieni loomingus väga suurte ajavahemike tagan aset leidnud sündmused omavahel seostanud ja kokku viinud on väga kiiduväärne.
Gandalfi ja Sauroni esimene võitlus meenutas "FotR"-i võitlust Balrogiga, aga by the seven hells it was AWESOME.
Muusika koha pealt pean nõustuma. LOTRi muusikat kaifin senini, aga "Kääbiku" muusika on kas liiga kordav Lotri suhtes või siis pole nii meedlejääv, kuigi Lake Towni teemamuusika on suurepärane.
Bilbo säras seekord rohkem. Martin Freeman on ikka väga riukaliku, süütukese ja kavalpea näoga. PLUSS stseen Ungolianti lapsukestega (ämblikud), kus Bilbo tappis ühe ämbliku ainult sellepärast, et saada tagasi sõrmust ja see, kuidas ta reageeris tehtule. Väga veenev, võimas ja tulevasi raskusi peegeldav.
Thorini auahnus ja rikutus on andmas juba esimesi märke ja kes pole raamatut lugenud võivad edasise suhtes isegi üllatuda.
Also oli Smaugi ja Bilbo vaheline vestlus terav (võimalus surra või lömastatud saada), kummastav (Smaugi enesekiitus ja those lips and teeth

ja tulevasi sisulisi lahendusi paljastav (see mida Smaug ütles Thorini ja Laekakivi kohta)