Esimese "Kick-Ass"-i fenomen on minu jaoks pisut müstiliseks jäänud, kuigi filmina ta mulle
täitsa meeldis... teostus oli küll lohakavõitu, aga vähemalt pakkus isegi suhteliselt mitmedimensionaalselt ehitatud värvikat lugu
wannabe superkangelasest. Paraku öeldi seal juba kõik põhimõtteliselt ära, mille tõttu on järg lihtsalt mannetu järelhaigutus - uus lugu samade tegelastega, kel justkui polnudki kuhugi edasi areneda. Vaatajaid püütakse meelitada värskete loominguliste tegelastega, kellest ainsana määrib äramärkimist alarakendatud Jim Carrey, ja ka esimesest filmist tuttavate vägivallahetkedega, mis mõjuvad pigem rutiinselt (isegi tüütult) kui elevusttekitavalt. Filmis on küllaga üksteisest eraldi lahtihargnevaid sisuliine ja kahe tunni jooksul juhtub vägagi palju (ajaks, mil aju registreerida jõuab, et film algas, on see juba hoo sisse saanud), aga kõik jätab täitsa ükskõikseks... Märul on nüri, huumor vaimuvaene ja emotsionaalset sügavust paraku napib. Viimast justkui hädasti vaja oligi. Südant. Hindan tegijate püüdlusi, ent miski ütleb mulle, et see Number
2 oli juba üsas surnud. Võib-olla minu jaoks oleks see miskit päästnud, kui ta oleks lihtsalt rohkem
twisted ja šokeerivam olnud...