Patune kirg

[uLtImAtEcRiTiC]

Patune kirg
Passion (2012)

Pärast viieaastast pausi naaseb veteranrežissöör Brian De Palma ("Scarface", "Mission: Impossible") suurele ekraanile erootilise thrilleriga, mis küttis kirgi 2012.a Veneetsia filmifestivali publiku seas ning ärgitas tuliseid diskussioone.

Filmi keskmes on kaks kaasaegset naist, kes võitlevad oma koha eest halastamatus ärimaailmas. Autoriteetne rahvusvahelise firma juht Christine (Rachel McAdams) otsib iga hinna eest tunnustust ning võimalust raha teenimiseks. Tema töötajal Isabelle´il (Noomi Rapace) puudub enesekindlus ning ta on kergelt mõjutatav, kuid tal on palju suurepäraseid ideid. Kasutades ära Isabelle´i naiivsust, varastab Christine tema miljoni dollari idee ning esitab seda kui oma nägemust. Isabelle otsustab kätte maksta.

Selliseid intriige punuda ning mänge mängida oskavaid vaid naised. Peale töösuhete seob naisi ka voodisuhe ning tänu sellele hakkavad nad teineteist manipuleerima küll võrgutades, domineerides ning alandades. Lõpuks viib see nõiaring Christine´i ja Isabelle´i finišijooneni, milleks on mõrv.

See film on läbipõimunud naiselikust kavalusest ja süütusest, ohjeldamatust kirest ja pettusest. Õrnalt sosistatud sõnad muutuvad kättemaksu plaaniks ja ohvrist saab jahimees.

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Huvi "Passion"-i vastu tekkis mul siis, kui netti jõudsid esimesed pildid filmist ja oli enam kui selge, et De Palma, kelle allakäigutee algas umbes 90ndate lõpus, läheb sellega juurte juurde tagasi. Right?



Right.

Ja ta tegi 80ndatel päris mitu VÄGA lahedat Hitchcocki mõjutustega verist/psühholoogilist thrillerit. Ühesõnaga olin põnevil!

Aga ... ei olnud ikka päris see. Kippus logisema. Režiitöö oli häirivalt ebaühtlane. Viimane kolmandik pakub lademes huvitavaid puänte ja tekitavad seda õiget De Palma nostalgiat, aga selleks hetkeks on film juba ära tüütada jõudnud - linalugu pilgeni täis küsitavaid lahendusi. Erootilise thrillerina on seda muuseas eksitav reklaamida, kuigi ma saan aru, et selline label süvendab uudishimu.

[filmiarvustus]

Kuigi film pakub põnevust suure küllaga ei ole ma rahul mõne väikese asjaga. Kindlasti ei ole rahul filmi lõpuga ning samuti ei ole täiesti rahul kahe peanäitlejaga. McAdams teeb enamjaolt head tööd, kuid kohati tema esinemine oli nii puine, et anna olla. Eriti oli see tunda kohas, kus ta räägib Isabelle'ile oma kaksikõest. Üldiselt ja terves mahus mulle väga meeldis Rachel. Ta äärmiselt ilus naine ja oli mõnus näha teda tegemas ka tõsisemat rolli ning ennast avamas rohkem ka publikule. Lisaks on ta pesus ka väga seksikas.
Noomi on väga hea näitleja, kuid siiani inglise keeles ei suuda ta olla veel piisavalt veenev minu jaoks. Kehaline näitlemine on suurepärane ning mingisugust tagasihoidlikust või häbi tal kindlasti ei ole. Kuidagi tema inglise keel ei ole veenev. Vahest sellepärast, et ta peab mõtlema väga palju, et mitte öelda midagi valesti või liiga tugeva aktsendiga, kaotades sellega osa oma usutavusest. Ennem ei arvanud, et Noomi Rapace oleks väga ilus naine, siis nüüd leian, et tegemist on väga ilusa naisega. Filmis mõjus ta siiski piisavalt seksikalt.
Filmis on palju selliseid fraase, mis jätavad mulje, nagu vaataks pornofilmi, eriti veel täiesti alguses. See on kindlasti teadlik tegu, et hoida pidevat seksuaalset tagamõtet filmil, eriti mehi kujutamas kahte peategelast koos.
Hindasin seda filmi kaheksa punktiga. 8/10.

Põhjalikuma ja pikema analüüsi/arvustuse leiab siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/03/passion-2012-pinev-kunstifilm-igav-de.html.
Mõtted ja tagasiside filmi kohta alati oodatud.

[Spellbound]

Ei saaks öelda, et oleksin enamat oodanud. Palma on orbiidilt nii kaua eemal olnud. Viimased filmid ei ole väga uudiskünnist ületanud. Muidugi Carrie, Scarface ja The Untouchables on juba piisavaks põhjuseks tema uusim film ära vaadata.
Ilusad naised (eriti Noomi) ja seksuaalset pinget täis õhustik särtsus ainult esimeses pooles, teine pool vajus kuidagi vanamoodsate thrillerite meelevalda ja hakkas ennast kordama. Seda kuni hetkeni, mil miski enam ei töötanud. Pinge hajus, saladused polnud saladused, pöörded etteaimatavad.
Režiiliselt huvitav, eriti 2. aktis toimunud visuaalne ja stilistile muutus. Alguses häiris natuke, aga täitis pettemanöövri eesmärki hästi.
Ei töötanud see lõpp, eriti üle seletamine nagu vaataks Poirot`i stiilis krimkat. Üksteise petmine ja tapmine kulus kiiresti ning mäng ettekujutuse ja reaalsusega töötas iseendale vastu. Justkui oleks toetutud liiga vanakooli konventsioonidele ja nii ei pakutud detaile ja selliseid geniaalseid nupukesi, mis oleks tekitanud sellist awe momenti.
Näitlejatööd on suurepärased. Eriti Noomi. No milline näitleja! Palma kaamera liikumine töötas tema emotsionaalsematel momentide nagu valatult.

Sisuliselt ei midagi uut, aga Palma režii oli kohati suurepärane ning näitlejad andsid filmile ka tegeliku väärtuse.

6/10