Postitas Spellbound » 17. Veebruar 2012, 00:38
Siiski peab tõdema, et nii Rootsi kui ka USA versiooni puhul on tegu kahe täiesti erineva filmiga alates režiist kuni ka kõige väiksema kaadrisse peitunud detailini.
Üllataval kombel mõjusid aga paljud tegelastele olulised valikumomendid väga mehhaanilistena, neis puudus igasugune emotsionaalne kallutatus ehk ma ei näinud tegelaste sees toimuvaid valikuid, vaid ettekirjutatud samme, aga mida kaugemale film sissejuhatusest jõudis, seda lähedasemaks muutusid ka kaks põhitegelast ja nendes toimuvad ja selleks hetkeks ka lõpuks reaalselt tuntavad muutused.
Kahe filmiversiooni üheks kõige suuremaks erinevuseks on aga miski muu. Kui põhjamaad panevad näitleja kaadrisse ja miski muu peale tema mängu ei loe, siis lääne pool kiputakse taga ajama ikkagi tehnilist täiust ja Fincher on selle saavutanud suure au ja kiituse saatel.
Fincher film on emotsionaalselt täiesti tühi. Ainult Lisbeth on see, kes mõjub inimesena, piinatud inimesena, aga me saame temaga samastuda, saame talle kaasa elada. Kõik ülejäänud tegelased alates Craigi Blomkvistist kuni Plummeri Vangerini mõjusid kui tööriistad, millel on ainult üks funktsioon - töötada Lisbethi arengu heaks ja ei midagi muud. Tööriistadele lisati juurde küll neid inimlikustavaid hetki, aga sellest ei piisanud. Mitte miski nende tegude juures ei mõjunud veenvalt, mistõttu kadus ka side tegelasega ja lõpuks ka huvi tema saatuse vastu.
Ma ei tea, kas asi on stsenaariumis, näitlejavalikus või režiilistes valikutes, aga Plummeri Vanger mõjus kui telediktori kiri, mida peab lugema nii, et tekst sind endaga kaasa ei haaraks.
Sissejuhatuse peale mõeldes ja tegevuse avalöögile järgnenud uut akti jälgides leidsin hämmastusega, et esimest korda Fincheri filmi vaadates ei lähe mulle suurem osa tegelastest korda. Päästerõngaks ongi võimas esitus Maralt, kelle mängitud Lisbethi sisemised konfliktid ja hirmutavasse maailma väljaulatuv mull panevad iga kaadri elama oma elu Lisbethi rütmi järgi.
Eraldi au ja kiitus operaator Jeff Cronenwethile. Ainuüksi visuaalse väljenduse pärast on tegu kullatükiga, rääkimata Fincheri lavastuse endisest tipptasemest.
Adaptsioonina keskendub Fincher rohkem Lisbethile ja juurdlusele kui Larssoni grand idea`le. 7/10
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost?
LEVEL 1
