Kiiduväärt režii ja opetöö! Ootasin midagi traditsioonilist, aga õnneks tagas mitmekülgne kaameratöö nauditava elamuse. Hästi läbi mõeldud. Lisades juurde veel filmi taustal valminud dokumentaali tegemise, võib öelda, et nii tagati teatav autente tunnetus, mida võimendas veelgi viis, kuidas filmiti üles poksimatšid.
Alguses üllatas mind ainult tehniline külg. Sisulise kandvuse tagasid veenvad näitlejatööd ja rääkidest veenvatest näitlejatöödest, siis tegi Bale oscariväärse rolli, kuigi ei ütleks, et tegu oleks tema karjääri parimaga, sest Oscari oleks ta pidanud saama juba ammu, aga vähemalt tuleb see nüüd ära ja õigustatult. Filmi üsna aeglane ja alguses tuttavaid radu läbi käiv ülesehitus tuli hiljem kasuks, sest kõik see, mis oli enne tuttav pöördus ning aeglane
build up oli kindlasti vajalik, et konfliktid pere keskel, tüli vennaga ja iseendas selgusele jõudmine mõjuksid seda tugevamalt ja mõjusidki.
Filmis oli kolm (või rohkem?) aega edasi viivat montaažilõiku. Esimene meenutas Rocky "Eye of the Tigeri" episoodi, teine tuli üllatusena, sest ei mäletagi, et oleksin midagi taolist varem näinud. Kolmas aga oli juba filmi lõpuspurdis ja oli vajalik vendade ja pere vaheliste probleemide lahtumise ja koostöö kulgemise illustreerimiseks. The Kings Speech`i lõpukõne ei mõjunud mulle kuidagi. Oli vaid teatav eepiline tunne, et tegi ikkagi ära, aga The Fighter`i viimane poksimatš haaras nii kaasa ja mängis korraga nii paljude lavastuslike võtetega, et seda oli jäägitult põnev jälgida. Eriti kui silmas pidada, et viimane võitlus algas nagu üks eelmine, kuid tunnetus oli viimase puhul teine, sest kui eelmisel korral oli üsna selge, et tegu on strateegiaga, siis viimase puhul oli selge, et tegu oli eneseületusega ja seda Oscareid määravad onud ja tädid ju armastavadki
Pisaraid ei valanud, aga rõõmujoovastuse tiris küll välja ja seda üks film tegema peakski. Paneb sind kaasa tundma ja kõik muu unustama.
Muidugi pole tegu veatu filmiga, sest algus oli mõnes mõttes liiga kiirustatud ning motiivid jäid seetõttu selgusetuks kohtades, kus oli selge, et film tahab sulle peale suruda, et tegu on dramaturgiliselt olulise hetkega. Pean silmas siis Mickey esimest kaotust ja selle tagajärgi. Muidu aga
7/10