Termin "Patupuhastus" tähendab aega, mil kõik kuriteod on kord aastas 12 tunni jooksul riiklikult legaliseeritud. Politseid kutsuda pole mõtet, haiglate uksed on lukus. Ühe öö jooksul reguleerib kodanikkond end ise ning karistus neid seejuures ei takista. Mõni ihkab kättemaksu, mõni tapab lõbu pärast, kuid on ka neid, kes üritavad lihtsalt ellu jääda.

Ülipopulaarse "Patupuhastuse" horrori-maiguliste märulipõnevike neljas peatükk "Esimene patupuhastus" viib meid loo algusaegadesse, et vaadata, kuidas äärmuslikust sotsiaal-eksperimendist kujunes kurikuulus üleriigiline traditsioon.

Eesmärgiga järsult vähendada kuritegevust otsustab valitsus katsetada üheks ööks piiratud alaga linnas üht sotsioloogilist teooriat, mis võimaldaks elanikkonnal oma agressiivsust takistamatult välja elada ja tapakirge rahuldada. Kui aga rõhujate vägivald põrkub vähemuse raevuga, prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Eksperiement ei kulge plaanipäraselt ning riigijuhtide esmalt heatahtlikena näinud kavatsused võtavad märksa süngemad toonid… Vägivallalaine murrab välja katsealuse linna piiridest ja neelab kogu riigi.