Michael ja Dafna Feldman ootavad kodus uudiseid oma poja kohta, kes teenib aega Iisraeli relvajõududes. Koos kolme kaaslasega kusagil tühermaal kontrollpunkti valvava Jonathani iga päev on eelmisega sarnane - tõsta tõkkepuud mööduva kaameli läbi laskmiseks, kontrollida üksikute autoreisijate dokumente, mõõta eluasemeks oleva konteineri pikaldast vajumist mutta - see kõik on oma absurdsuses isegi naljakas. Pidev vihm ja niisama passimine tekitavad igavlevates sõdurites tunde, et elu on mõttetu. Samade tunnetega peavad silmitsi seisma ka Michael ja Dafna, kui nad saavad teate Jonathani surmast. Kas on mõtet edasi elada, kui seda pole millegi nimel teha?

Nagu tants, mille sammud viivad alati tagasi algusesse, liigutakse ka "Fokstrotis" sammhaaval ümber saatuse, puudutades armastust, valu, üksildust ja elu väikseid rõõme.