September 1999. Alexi, nagu ka iga teise grusiini jaoks tundus sõda Tšetšeenias kuskil kaugel eemal, nähtud ainult läbi Vene meedia. Tegelikult oli see aga väga lähedal, üle Kaukasuse. Ei osanud ta uneski ette näha, et ühel päeval ise sinna satub. Aga nii juhtus. Alex järgnes Prantsuse naisreporterile, keda kohtas Tbilisis mõned päevad varem. See oli noore mehe jaoks elumuutev samm. Ta avastas sõjareporteri elu ning nägi selles oma tulevikku. Aga see tulevik ei saanud kunagi tõeks. Alex jätkas selle kinnise klubi õhu nuusutamist läbi oma sõprade, aktiivsete sõjareporterite, ja 15 aasta jooksul on ta jälginud, mida teeb sõda nende inimestega ja inimestega üldiselt.