Tõenäoliselt on lapse surm üks jubedamaid kogemusi maailmas. Sarnaselt võib mõjuda see, kui su laps osutub mõne koletu teo toimepanijaks. Filmi peategelane Charity on saanud ses mõttes "lotovõidu" – tema poeg tappis ta tütre. See on üks neid kordi, kus linal lahti rulluv lugu saab aina kummastavamaid keerde ja vinte. Dokfilmidel ongi üldiselt see eripära, et seal saab näha päris elu kogu oma ilus, valus ja võlus. Just nii on ka selle filmiga, nii uskumatu kui ekraanil nähtav ka poleks.

Kui vahel vajab dokumentaalne lugu põnevuse hoidmiseks kõikvõimalikke vilesid ja kellasid või absurdseid eksperimente, siis sel korral nii ei ole. On (peamiselt) kolm inimest, kes oma perekonna lugu lahti räägivad. Nad ei vajagi muud, sest elu on neilt palju võtnud, kuid ka vastu andnud, mistõttu jõuab vaatajate ette inimloomus kogu oma komplekssuses. Kindlasti on film kohustuslik neile, keda huvitab inimese hämaram poolus.