Melanija Vanaga elusündmustel põhinev film toob meieni loo inimese vastupidavusest ja elujanust, ohverdustest ja armastusest oma perekonna vastu, käsitledes üht sünget ajalooperioodi Läti ja teiste Balti riikide ajaloos.

1941. aasta 15. juuni varahommikul tungivad Nõukogude Läti võimuesindajad Melanija ja tema abikaasa, iseseisvas Lätis ajalehetoimetajana töötanud Aleksandrsi majja, sunnivad neid 8-aastast poega Andrejsi äratama ja panevad kogu perekonna veoautole. Raudteejaamas lahutatakse isad perekondadest ja pannakse eri rongidele. Sel päeval küüditas nõukogude võim Lätist ja teistest Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikidest ligikaudu 65 000 inimest, saates nad karmi ja peaaegu asustamata Siberi taigasse, kaugele inimtsivilisatsioonist. Inimesed olid sunnitud kannatama aastaid karme ilmastikutingimusi, elades Nõukogude vangivalvurite armust ilma eluks hädavajalike vahendite ja piisava toiduta. Paljud neist ei elanud seda üle ega tulnud enam kunagi tagasi.