Palju-palju aastaid tagasi, kui puud olid veel kõrged, vanadel partidel suled peas ja päike paistis kõigile samamoodi, elas kaugel saarel Päikesepart, kes kaitses oma parve kurjuse eest, mis neid välismaailmast ähvardas. Päikesepardil olid kuninglikud valvurid, kes jälgisid hoolega territooriumit ja seda, et päike nende viljakale maale ühtlaselt paistaks. Selline õnnis elu kestis seni, kuni kuri nõid kuulis Päikesepardi võluvõimetest ja püüdis võlulindu iga hinna eest vangistada. Üksteise järel püüdis ta valvurid kinni ning röövis lõpuks ka Päikesepardi enda. Tema eesmärki aga mõistab iga naine maamunal - ta tahtis saavutada igavest noorust ja kütkestavat ilu.

Tänapäeval ei usu vanu legende mitte keegi. Mandariinpardid elavad rahulikult oma saarel ja peavad kinni kahest seadusest: „Saarel ei tohi lennata“ ja „Saarelt ei tohi lahkuda“. Keiser on ainus, kes teab, et legend vastab tõele ja et järgmise põlvkonna Päikesepart on sündinud. Ta hoiab seda ranges saladuses, aga nõid teab seda ka ja ta tuleb oma järgmise ohvri järele.