Intiimne ja tundlik portree heliloojast Arvo Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Maestro on aastaid pidanud päevikut, mida ta ise töövihikuteks nimetab. Just nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks.

Sääraseid vihikuid on paljude aastate jooksul kogunenud sadu. Need on tavalised noodivihikud, mille noodijoontele on püsima jäänud, justnagu jälg joontest tema peopesas, elujoon ja surmajoon, armastuse joon ja loomingu joon, mõistuse joon – kokkuvõttes pikk elutee. Filmis süveneb ja vaatab Arvo Pärt nendesse vihikutesse taas tagasi ning avab seeläbi isend hoopis intiimsemal ja isiklikumal moel, kui iial varem.