Parreesia oli antiik-demokraatia nurgakivi. Parresiast on tõe väljaütleja – isik, kes omas moraalset kohustust rääkida julgelt ja kõigest ning kes tõde väljendades seadis ennast teadlikult löögi alla.

"Tõde keerleb minu sees ja otsib pääsu välja," ütleb filmi kangelane Einar Laigna. "Kui tõde on välja öeldud, siis sünnib ta uuel kujul ja tekitab sisemise vabaduse." Rooma Impeeriumi aegsetest Kreeka villadest on arheoloogid leidnud ohtralt filosoofide büste. Aegadel, mil ühiskond sulgub ning poliitkorrektsus muutub elunormiks, on parresiastid need, kes tõe vaimu virge hoiavad ning sisemist vabadust kaitsevad.

Filmis väljendub parresiast Einar Laigna kogu talle omase jõulisusega. Salvav iroonia, halastamatult täpsed karakterite kirjeldused ning prohveti manitsev paatos on vahendid, mida Laigna täiuslikult valdab. Tema väljaütlemised tabavad ühtmoodi valusalt elukutselisi poliitikuid, usumehi, arvamusliidreid, intelligente, nominente, väliseestlasi. Kuivõrd parresiast väljendab tõde kogu oma olemusega, mitte pelgalt keele otsaga, siis on filmis fokusseeritud füsiognoomilistele detailidele – parresiasti miimikale, tema kehakeelele ehk protsessile, kuidas parreesia sünnib.