Poeet, näitleja ja bard Vladimir Võssotski ei olnud lihtsalt halli stagneerunud aja särav ning isepäine kangelane. Julge ja mässumeelne geenius oli venelastele aastaid pooljumal. Võssotski oli heatahtlikkuse ja andeksandmise mõõdupuu, omakasupüüdmatuse ning andekuse etalon, keda austasid isegi tema kohta kildhaaval komprat kogunud kagebistid ja muud lurjused. Kui trubaduur 1979. aastal Kesk-Aasias kontserte andis, seiskus tema süda ja ta elas veel aasta enne oma lõplikku lahkumist läbi kliinilise surma. Võssotski tuli teispoolsusest tagasi ja seda peeti imeks. Uue aja optimistlikuks reekviemiks nimetatud Võssotski-filmis toimub iidoli surm ja ülestõusmine. Elu jätkub, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud. Mees on ikka endine, aga inimesed tema ümber mitte. Nad on muutunud headeks.

etv2.err.ee