Kui Indoneesias 1965. aastal kukkus läbi nn 30. septembri liikumine ehk riigipöördekatse, ajas võimule jäänud Indoneesia armee ladvik süü kommunistide kaela. Sellele järgnes meeletu nõiajaht. 1965.-1966. aastal tapeti erinevatel andmetel miljoneid inimesi (Oppenheimeri film räägib 1–3 miljonist), nii päris kui ka eeldatavaid kommuniste. Armee koondas karistussalkadesse endised gängsterid, kes said vaba voli tappa keda iganes.

"Tapatöö (2012)" räägib neist sündmustest, aga senikuulmatul moel. Režissöör Oppenheimer annab endistele tapjatele täieliku vabaduse taaslavastada piinamis- ja tapmisstseene, veendes neid, et tegu on heroilise filmiga kommunismiohu mahasurujate auks. Pätid kasutavad võimalust ja toovad mängu kostüümid ning improviseeritud dialoogi, misläbi võigastes meenutustes segunevad tõde ja muinasjutt. Tulenevat groteski oleks võimatu prognoosida ka hullemas unenäos. Kuidas rääkida massimõrvadest ilma liigselt moraliseerimata, ja kuidas panna tapjad ise seda tegema? Joshua Oppenheimer on selle küsimuse lahendanud ja tulemuseks on aasta kõige vapustavam dokumentaalfilm. Ilma naljata. Või jah, siiski korraliku annuse süsimusta absurdihuumoriga.

Kellele meeldib Werner Herzogi stiil, neile võiks olla hea teejuht see, et ühe tegevprodutsendina on filmi aidanud kokku panna just tema. Lisaks talle on sama tiitliga nimetatud ka legendaarset USA dokitegijat Errol Morrist.

http://2013.poff.ee/