1974. aasta suvel esilinastunud "Emmanuelle’ist" sai kiiresti erootikafilmi sünonüüm, mis jooksis vaheajata Pariisi ekraanidel kuni 1981. aastani. Ainuüksi Prantsusmaa pealinnas vaatas filmi ligi 3 miljonit inimest, olles sellega üks omalaadsemaid rekordeid kinoajaloos ning kõige menukam [i:3tuq999f]soft-porno[/i:3tuq999f] linateos kogu filmiajaloos.

Skandaalse ajakirjaniku Emmanuelle Arsani kõmuromaani põhjal vändatud film murdis kõik senised tabud, mida seksi ja filmiga oldi harjutud seostama. Praktiliselt esimest korda jõudis seks suurele ekraanidele masside ette, olles 1970. aastatel mingis mõttes teerajajaks mitmetele juba 1990. aastate ja käesoleval sajandil valminud prantsuse erootikafilmidele, nagu "Romanss", "Kepi mind", "Intiimsus" jpt. Peategelast Emmanuelle’i kehastanud hollandlannast, range režiimiga katoliku koolist sirgunud Sylvia Kristelist sai kiiresti staar, kes ei suutnudki oma karjääri jooksul filmi nimikangelanna imidžist vabaneda. Sama kehtib ka filmi lavastanud Just Jaeckini kohta, kelle hilisemad linatööd "O lugu", "Leedi Chatterley armuke" või "Gwendoline" ei küündi kuidagi "Emmanuelle’i" tasemele.

Loomulikult haistsid linaloo kuulsuse püünel raha lõhna ka teised filmilavastajad ning -produtsendid, kes väntasid aasta-aasta järel juba uute näitsikutega järgesid armastuskunsti jumalanna uskumatutest seksiseiklustest, kuid filmiajalukku jääb neist siiski esimene – seksuaalsusest ja erootilisest vabameelsusest pakatav "Emmanuelle".

Helmut Jänes, tartuff 2010, http://www.katusekino.ee