Millalgi 1960ndate lõpus, jaanipäeva aegu on ühel Poisil (Enn Kraam) ja Tüdrukul (Kersti Gern) vaja saada Muhumaale, raha selleks aga napib. Otsustatakse peita ennast puuvillakoormaga veoauto kasti, teel saarele puuvill aga süttib hooletult kustutatud suitsukonist ning praamil nimega Suurupi puhkeb tulekahju. Paraku on siniseks löödud silmaga tüürimehe selgrootuse tõttu merereisi kaasa tegemas ka kaks kütuseautot... Tekkinud segaduses kerkivad esile uued peategelased, kangelased ja ohvrid, kellest paljud näitavad alles pingeolukorras oma tõelist mina.

Oma aja kohta ootamatult julge sõnakasutusega filmi säravad dialoogid pärinevad Juhan Smuuli sulest. Uue, sõjajärgse põlvkonna kriitikaks kirjutas Smuul filmile mõtlemapaneva lõpu, otsekui küsides publikult: kui palju üleüldse peaks olema noortele lubatud? Moraliseerivast alatoonist hoolimata pudenes sellest filmist rahvasuhu nii mõnigi pala ning film võeti soojalt vastu nii noorte kui ka vanade hulgas. Seda linateost on nimetatud ka esimeseks Eesti peaaegukatastroofifilmiks: kuigi suur õnnetus oli väga lähedal, jäi see stsenaariumi järgi siiski tulemata.

http://eestifilm.epl.ee/