RAHUTU MAA on draama, mis jutustab Tšernobõli katastroofist. See on film, mida on raske ümber jutustada ja mitte sellepärast, et tema sisu oleks raske või et autorid räägiksid oma lugu kuidagi keeruliselt. Hoopiski mitte. Raske, sest see film imeb su endasse nagu hea luule. Tekib midagi, mida on võimatu ümber jutustada.

Noor naine kaotab oma pulmapäeval mehe, keda kutsutakse kustutama reaktoripõlengut ning seejärel veel oma kodu. Filmi lihtne süžee ei mõjuks sellisel kujul, kui film ei oleks üles võetud konkreetselt samades paikades, kus sündmused toona aset leidsid ehk siis Pripjati linnas. Kes surid, need surid. Paljud aga peavad edasi elama, võideldes oma sisemiste deemonitega, mis neid kutsuvad ikka ja jälle tagasi sinna, kust kunagi kõik alguse sai. Meie kangelanna on ammu linnast ära kolinud, aga tuleb sinna tagasi giidina igal nädalal, et jutustada ekstreemturistidele juhtunust.

Film algab nagu romantiline pastroraal, ent korraga avastad sa ennast keset tohutut korvamatut tragöödiat, kus üks hetk peatas elu ning muutis linna üheks suureks tondilossiks. Nii muutusid inimeste hingedki, mis ikka ja jälle püüdlevad tagasi sinna, kus kunagi oli elu. Ma vist ei oska nimetada ühtegi filmi, kus on suudetud sellisel kujul panna vastakuti hinge visa võitlus surmaga, millel ei ole nägu, mis on kangelaste ümber, mida kiirgavad puud, põõsad, majad, kivid ja mis on samas ka nende inimeste sees nii otseses kui kaudses tähenduses.

RAHUTU MAA on Iisraelis sündinud režissööri ja stsenaristi Michale Boganimi väga tugev režiidebüüt.

http://2011.poff.ee/