Üks mees, ilmselt ärimees, igal juhul härrasmees, kellel on raha ja kellel on positsioon, suudab koos oma "hullu" tütrega (kellele ta kavatseb jätta kogu oma maise vara) viia oma naise nii kaugele, et too tapab oma mehe, et päästa oma päevavargast poja perekond. Nii võiks kõlada selle filmi sünopsis, see veel aga ei tähenda, et see ongi see, millest film kõneleb.

Zvjagintsev ei oleks Zvjagitntsev, kui ta ei võtaks Venemaa saatusest nagu patsi otsast kinni, keerutaks seda ümber käe, nii et nägu kogu oma reljeefsuses talle otsa vaataks. Ainuüksi Jelena (Nadezhda Markina) tüpaažilt astub klassikaliste vene emade ritta, rea alguses on aga Vsevolod Pudovkini film "Ema", kus ema, üritades mõista poja tegevust ja ideaale ning teda igati aidates, võtab vastu uue, revolutsioonilise maailmakorralduse. Ka Jelena üritab mõista oma poega ja tolle elufilosoofiat, vabandades välja viimase tegemata ja tehtud tegusid, õigustades tema nii vaimset kui füüsilist lodevust, et mitte öelda lumpenlikkust, mis lõpuks viib oma mehe mõrvani ja vaatajat filmi lõpus õigustatud küsimuseni: mis saab Venemaast, kui lumpen pääsebki võimule?

Nagu ikka kõigis Aleksei Zvjagintsevi filmides, on meil kõigil võimalus nautida suurepärast visuaalset maailma (operaator M. Krichman), kus aeg ja ruum mängivad kaasa nii dramaturgiliselt kui ka aidates paremini esile tuua näitlejate vägagi peenelt välja mängitud rollijooniseid. On tõeline nauding vaadata filmi, kus iga detail kaadris on paigas ja lisaks kõigele muule on võimalik rääkida ka väga heast helirežiist.

www.forumcinemas.ee